Tõnis

Praeguseks oleme lõunapoolkeral, 32 laiuskraadi lähedal olnud juba üle nädala. Esmaspäeval kolisime hostelist välja ja austraalaste kommuuni sisse.

Meie majas elavad: Renae – sõbralik naisterahvas, kes on meile tutvustanud kohaliku elu. Tema püüdis ka kinni ühe väikse emase „punaselg ämbliku“, kes ei ole eriti mürgine, tapab äärmisel juhul väikse lapse.

Siis on Ashley – Tema peab dieeti, ja Ryan, minu lemmik. Ta on natukene kehva diktsiooniga mehaanik, kellel on hullult palju huvitavaid asju. Mitu erineva otstarbega autot, terve õuetäis kasutatud rehva ja muud põnevat. Eile tõi ta koju hiiglasliku väntvõlli, mis oli sama pikk, kui ta auto kast. Kui ma küsisi, mis ta sellega teeb, siis vastas ta sära silmis, et sellest tuleb postkast. Igal juhul huvitav inimene.

Tööotsingud on siiamaani paljutõotavad. Eile käisin ka tervisekontrollis, mis on vajalik selle ametikoha tarvis, kuhu konkureerin. Esiteks oli dopingu kontroll, purk kätte ja tualetti, keskealine mammi tihetalt kannul. Sisuliselt vaatas ta üle õla, kui ma oma proovi andsin. Siis kirjutasime mõlemad alla. Nagu oleks olümpial.

Järgnevalt muidugi mõõdeti ja kaaluti, kontrolliti ning katsuti. See pidi tavaline oleme, kui lähed kaevandustesse tööle. Igatahes sain ma enda kohta ka ühteist uut teada. Ma olen nüüd alla 90 kg ja terve nagu orikas.

Aega möödub.

Eile ostsime esimese auto. Ford Falcon. Nelja liitrine laev, mille on kõvasti iluvigu ja vanad rehvid, automaatkast ja rool valelpool.

Jaanika

Meil on nüüd oma tuba. Uks käib kinni, aken lahti (ja aknast näeb taevast ja taimi) ja voodi ei ole nari ja ühtegi sakslast ei tule öösel kolistama. Esimesel õhtul sõime ahjus soojendatud lasagnet ja magasime korralikult välja. V. mõnus oli.

Üks öö oli siin torm, siis oli kuulda, kuidas palmilehed plagisesid tuules ja pahinaga sadas vihma. Pesu pesime, siin kuivavad õues ilusa ilmaga asjad väga kähku ära, aga nöörilt alla võttes tuleb kõik läbi raputada, et üks vastik ämblik sinna kogemata varitsema ei jääks, mille hammustuse tagajärjel hakkaks nahaalune liha vaikselt mädanema. Aga no worries, raputa pesu läbi ja üldiselt ei ole väga sagedasti kuulda, et keegi hammustada oleks saanud.

Pildistatud peaaegu otse voodist.

Üks õhtu käisime kinos ja teel tagasi naabri aia taga sidruniraksus. Ja sõidame valel pool teed ja ristmikul paneme alatasa kojamehed v. usinasti käima.

Üks lind passib palmide otsas ja krooksub seal konna kombel. Ehtne tagurpidimaa.

Meie palatis ööbivad, lisaks meile, Rotinägu, Keevitaja, ja Torben. Ja siis paar müsteerilist kuju keda eriti palju näha ei ole.

Tõnisel on valgest saiast ametlikult kõrini. Aga tal on uus vinge müts. Jaanikal on õues külm. Tõnis ei usu seda. Aga üks armas vanaproua ühes parklas uskus küll, ja kurtis, et tema mees omakorda ei usu, et proual ka külm on... mehed!

Leia pildilt surnud känguru

Ma paljastasin Keevitajale, et oskan natuke saksa keelt ja ta on vist teistele ka rääkinud. Sest enam pole ma sattunud ühtegi huvitavat vestlust pealt kuulma. Ja tagatipuks tervitab Rotinägu mind nüüd saksa keeles. Aga mis siis ikka.

Eile käisime Fremantle’is seal on rand, mida uhub India ookean. Kohalikud ei uju veel ja ma ka ei julgenud minna, kuigi tahtsin väga.

Seal kohtasime ka meie sõpra Torbenit, kes proovib kohalikele paarikestele puhkeklubi tuusikuid pähe määrida. See tal eriti hästi ei õnnestu.

Siin nägime veel tänaval töötavat „tõuse-püsti“ koomikut Bruce. See oli humoorikas tüüp kes tegi kõigi kulul nalja ja lisaks sellele oskas ka mõnda trikki.

Meie sõber Dingo (kajakas, kes on alati platsis, kui me midagi sööme) oli ka mere ääres kaasas. Seekord oli tal venna asemel vanaisa ühes.

Üldise moraalina tahan öelda, et Tarvol oli õigus, mida vähem sõbra abi kasutad, seda paremini sa end tunned.

Poiss kohtub India ookeaniga

Tõnis

Noo nii. Oleme nüüd mõned päevad kohanenud heaoluriigiga. Peamise erinevusena peab märkima, et inimesed on siin sõbralikud ja abivalmis, keegi ei ropenda ega sõima venekeeles (peale minu).

Meie sõber ja tema suur vend, kes on vähe häbelik. Need tüübid on iga kord platsis, kui me kuskil midagi sööme.

Jaanika

Elamine on Perthis igatahes päris kallis – jagame hostelis tuba kuue sakslasega ja maksame selle eest kahepeale $50 iga öö! See teeb nädalas 350 ja on ühesõnaga kiire rahaneelaja. Loodetavasti saame järgmisel nädalal natuke odavamasse kohta äärelinna korterisse, aga sealt on jällegi pikk maa linna. Ilm on jahedavõitu, ainult kusagil 20 kraadi, aga vähemalt oli täna päikest. Kohalikud veel ei uju, aga kohalikud sakslased ütlesid küll, et käisid juba ujumas.

Linn on väga ilus, ainult et kohati natuke nagu papist – uhked kirikud või näiteks pangainterjöörid, mis viitavad sajanditevanusele arhitektuurile aga on tegelikult napilt sada aastat (või sada kuud) või valmistatud kipsist.. ehk siis nagu disniländi kulissid.

See on meie esimene ost: vesi $4,5. Maitse oleks nagu jooks vett, tunne ütleb nagu jooks midagi kangemat.

Igatahes, kui meil jääb nüüd paar nädalat siin ilma aktiivse tööotsimiseta kavatseme natuke aega ka lihtsalt suvitada, mida me seni pole Austraalias teinud, ja vaadata kohalikke vaatamisväärsusi ja muud säärast. Täna lähme kiire ja tegusa nädala tähistamiseks vara magama.

Tõnis

Kohtasime ka eestlasi. Neid jagub siia küllaga. Paari päeva eest nägime korporante, üks arminus ja üks sakalanus vist. Nemad rääkisd, mida on korporandi suust imelik kuulda, et nende hostellis on joodik-eestlased, kes muud ei tee kui prassivad.

Tööotsimisbüroos käisid täna sakslased, eestlased, kaks prantslast ja üks iirlane. Kui ma büroost väljusin tuli mulle üks tüüp järele ja ütles „Tere, ma olen ka Haapsalust, Teedu vend!“ Vot, mine kas või teisele poole maakera, ikka keegi teab sind.

Meie hostelis on ülejäänud inimesed sakslased ja neid on siin igas suuruses ja varustuse astmes. Võta millist tahad. Ma ei ole veel avalikult reklaaminud, et ma saksa keelt pisut pursin. Huvitav on kuulata juttu, kui sind peetakse toalilleks nurgas, millelt ei eeldata mingit ohtu. Näitaks praegu arutavd nad, kui kitsad võivad naistel püksid olla ja kuidas nad peavad kummardama, et see seksikas oleks ja mitte jube.

Siin on seda kultuuri ikka piisavalt uurida.

Esimene tasuta asi - uni pargimurul

Kolmapäeva õhtu ja pühapäeva õhtu vahele on mahtunud
*ööbussiseiklus öises Londonis ja ülikiire lühiülevaade linnast koos kuningliku kohtlemisega Inglise Pangas
*12,5 tunnise odavlennu katsetus (mulje: soovitan küll, kui lisasid juurde osta natuke)
*harjumine troopilise ülipalav-jääkülm-ülipalav-kliimaga (täna öösel ärkasin mitu korda et kliimaseade kord sisse, kord välja lülitada)
*armumine värskepuuviljamahladesse, mida kohalikud siin jääga kas klaaskruusist või kilekotist kõrrega manustavad
*korralik apsakas eksootilise kohaliku magustoidu tellimisel - duriani jäätis maitses, nagu Tõnis ütles, umbes nagu praetud muna ja vanad sokid koos suhkruga (ehk siis vist esimest korda jätsime täiesti ühel nõul magustoidu pärast paari lusikatäit puutumata)
*korralik kohaliku soolase toidu nautimine - köök, või pigem, tänav, on siin kirju - kõike KFC'st (mida me kindlasti siinsete eksootiliste hõrgutiste kõrval ei soovita ega ka soovi) kuni India-Hiina-Vietnami-Aasia ja isegi Inglismaa(vähemalt ühes pubis pakuti rõõmsalt "fish n chips"e, mida me küll juba Inglismaal degusteerisime (saime kahepeale kala mis ületas taldrikupiire ja oli vähemalt kiloses rasvaga praetud paneeringus ja imehea)) toiduni välja. Kusjuures parim kogemus on kohaliku Malaisia toitu pakkuva restoraniga, vähemalt siiani
*tutvumine väikeste ahvipärdikutega, kes trepikäsipuul banaane mugisid süüa
*tutvumine kohalike bussijuhtidega, kes ringi rallivad hämmastavalt tsiviliseeritult (this bus has a ConDUCT-Or! hõikas bussijuht meile rõõmsalt päringu peale, mida sõit linna äärde maksma läheks ja soovitas meil rahus maha istuda)
*väike jalutuskäik paarisajameetri kõrgusel, vihmametsa puuvõrestiku vahel
*armumine kilekotipuuvilja (putkadest saab osta valmis puhastatud ja lõigutud puuvilju, mida hoitakse jääl ja antakse kilekoti ja puidust oraga kaasa võtmiseks, v. v. head!)
*kohaliku multimultimultikultuursuse imetlemine (isegi kohalikus naisteajakirjas võis leida moelehekülgi kus kord ilutsesid naised pearättides, kord sarongides, kord euroopalikus riietuses.. kõik ja kõrvuti ja eraldi)
*übersuurte, läikivate põrandate, v. jahutatud õhuga ja metsiku kaubavalikuga (elektroonikast haute couture'ini) kaubanduskeskuste uudistamine (neis võib ära eksida, mida me peaaegu ka tegime)
*ööbimine kohas, kus tubadel on lagede asemel, nagu Tõnis juba kirjutas, kangad.
*nukrutsemine, et homme juba lähemegi siit ära....


Mida džunglis süüakse?



Maadeuurija mägironija fashionista


Kui uks lahti teha ja rõdule minna, või ka lihtsalt läbi seinapragude piiluda, siis selline on vaade meie magamistoast...

Praegu oleme otsaga jõudnud Kuala Lumpurisse. Siinset olustiku võiks kokkuvõtta sõnaga palav. Jaanika on praegu all ja sööb, siin pakutakse piima, mis seisab alguses kapis ja enne joomist tõstetakse külmkappi. Niiskust on nii palju, et värv kipub seinadelt ise maha tulema. Siin, Red Palm hostellis on olemine õdus. Meie kahest tuba eraldab kõikidest teistest siin koorusel olevatest suurematest tubadest papist seinad ja ilus kangas, mida võiks laeks kutsuda. Kui keegi kuskil kilekoti avab siis sa kuuled seda. Leidsin ka ühe vana sõbra.