Meie palatis ööbivad, lisaks meile, Rotinägu, Keevitaja, ja Torben. Ja siis paar müsteerilist kuju keda eriti palju näha ei ole.

Tõnisel on valgest saiast ametlikult kõrini. Aga tal on uus vinge müts. Jaanikal on õues külm. Tõnis ei usu seda. Aga üks armas vanaproua ühes parklas uskus küll, ja kurtis, et tema mees omakorda ei usu, et proual ka külm on... mehed!

Leia pildilt surnud känguru

Ma paljastasin Keevitajale, et oskan natuke saksa keelt ja ta on vist teistele ka rääkinud. Sest enam pole ma sattunud ühtegi huvitavat vestlust pealt kuulma. Ja tagatipuks tervitab Rotinägu mind nüüd saksa keeles. Aga mis siis ikka.

Eile käisime Fremantle’is seal on rand, mida uhub India ookean. Kohalikud ei uju veel ja ma ka ei julgenud minna, kuigi tahtsin väga.

Seal kohtasime ka meie sõpra Torbenit, kes proovib kohalikele paarikestele puhkeklubi tuusikuid pähe määrida. See tal eriti hästi ei õnnestu.

Siin nägime veel tänaval töötavat „tõuse-püsti“ koomikut Bruce. See oli humoorikas tüüp kes tegi kõigi kulul nalja ja lisaks sellele oskas ka mõnda trikki.

Meie sõber Dingo (kajakas, kes on alati platsis, kui me midagi sööme) oli ka mere ääres kaasas. Seekord oli tal venna asemel vanaisa ühes.

Üldise moraalina tahan öelda, et Tarvol oli õigus, mida vähem sõbra abi kasutad, seda paremini sa end tunned.

Poiss kohtub India ookeaniga