Jõulupakk on käes! Võttis aega ainult 14 päeva.

Der erste freie tag

Vot vot. Kus saaks raha? Juurde, juurde, sest nagu nii kulub ära.

Kohalikku kultuuri uurides torkab silma, et inimesed ei tõmble raha nimel. Raha tuleb ja läheb, kulutad nii palju kui sul vaja on. Võrreldes Eestiga jääb siin pärast esmaste vajaduste rahuldamist resurssi ülegi. See vist teebki põhilise erinevuse mõttemallide ja stressallikate vahel.

Loen teiste eestlaste blogisid ja torkab silma, et mammona kummitab ka siin. Kui kogu teenitud raha kodumaale viia, siis lõppeb see sellgi poolest varem või hiljem otsa. Kui aga viia tagasi koonerdamis hullusest puhastunud hing, see oleks juba eesti rahvale puhas tulu.

Mis vahet seal on kui palju keegi teenib või kokku hoiab, see on tema elu ja tema tee.

Mina tahan olla vaba. Vaba kulutamaks nii palju kui on vaja.

Ja üleüldse on mul täna vaba päev, pärast 10 päeva 10 tunnist tööpäeva on päris hea pool hommikut diivanil vedeleda ja õlut juua. Pärast lõunat, kui õlled joodud ja kõht endiselt täis oli, kuna olin jooksvalt pähklivõi saia peale timmind, pidin ikkagi pooltundi tööasju ajama. Tundub et meie firmale tahetakse kaela määrida 70-ne 200 l õlivaadi illegaalset prügimääle viimist. Muuseas, kõrvalpõikena võin öelda, et prügi probleemi siin maal ei ole. Tänavad on puhtad, prügivedu siin linnas on tasuta ja kõik mida kellelgi enam vaja ei ole aetakse ühte suurde auku. Ja kui auk täis saab, siis maa puudust siin ikka ei ole. Ohtlikke jäätmeid on võimlik tahtjatel sorteerida, tuues need ettenähtud kuurialla. Igal juhul käisin pildistamas ja korda jalule seadmas. Kas läheb õnneks? Ei tea. „Kaka on ventilaatoris“ ütles mu ülemus.

Kuna Jaanika on tööl, pidin ma ka perenaise kohust täitma. Õllejoomis vahel kraamisn tube, pesin nõusid ja tegin ülisalajase retsepi järgi, mille õppisin Tiidult, kartulipotsu. Õhtu krooniks treisin saiavormi. Praegu ootan, millal naine koju tuleb, et teda juba jahtunud roogadega üllatada. Puhtad toad ja hea ninaesine, mida enamat võiks üks peretoitja tahta. Oleks lapsed, seoksin neilegi paelad juustesse. Aga ei ole, seega võtan vabalt.

Kuna meie laagris on kuhjade viisi vaba majutuspinda, siis peatuvad siin praegu üks hiinlane ja kaks aborigeeni. Kui ma neile oma nime ütlesin, siis hiinlane ja esimene pärismaalane proovisid seda kuidagi moodi hääldada, aga viimane mees teatas mulle, et tema pöördub minu poole lihtslt T, see olevat lihtne meelde jätta, eks näis.

See on kõik. Kuuldel.

Istun kontoris, loen e-maili (uudiseid tartust- saan teada, et teatud naisorganisatsioonis on tulemas üritus teemal "jõulud palmi all") ja samal ajal laulab raadios onu kurblikut kantriviisi teemal "õues pole küll ühtegi lumememme, pigem on rohi kõrbemas ja kõik tõmbub järjest pruunimaks, But it still feels like Christmas time to me"...

Eile oli vanurite jõulupidu. Pakkisin karbist välja räsitud plastikkuuse, panin püsti ja kinnitasin sellele violetsed, tähekujulised jõulutuled külge. Oli nii rõõmsamatujulisi onukesi ja tädikesi, kes olid väga rõõmsad selle üle, et me neile tervituseks apelsinimorssi pakkusime ja hiljem veel rõõmsamad, kui nad avastasid laudadel veinipudelid; kui ka kohustuslikke morne ja pahuraid onukesi ja tädikesi, kes olid pahased nii selle üle, et nende lauale oli pandud alkoholi, kui ka selle üle, et nende laual oli liiga vähe alkoholi. Eriti armsad olid need onukesed, kes peo lõpu poole tuiasid hajameelselt ringi, nägu naerul, nina natuke veinine (peo lõpuks oli kell umbes 2 pärastlõunal) lühikesed püksid ja põlvikud jalas, ja odavatest jõulucrackeritest pärit rohelised, roosad ja kollased paberist "jõulukroonid" ehtimas valgeid päid.

Smugeldasin peo jääke ka koju, ja seega sõime mõlemad ehtsaid kilepakendist (ja tõenäoliselt sügavkülmast üles sulatatud) pärit plum pudding´eid, mis on üks mitmetest jõulutraditsioonidest, mis said kunagi ammu üle ookeani purjetanutel kodust kaasa võetud.

Tõe huvides pean mainima, et kui pensionäride koori eestvedamisel lauldi (omal viisil ja omade sõnadega muidugi) tuntud jõuluhitti, milles unistatakse valgetest jõuludest, siis mul oli isegi natuke nukker vaadata golfiklubi saali aknast välja kõrbemaastikku ja mõelda, et mõned seal kodus kaevavad autosid lumest välja ja unistavad päikesest (ja, tuleb välja, jõuludest palmide all).

Aga pole hullu. Sest et jõule on siin igal juhul piisavalt. Igal pool. "Santa Claus is back in town", laulab kantrionu. "It's December now and here he comes, Santa Claus on his outback run. Hohoho, and the foot goes down!" Meie kontori (ja üldse kogukonna) Mother Christmas nimelt armastab väga kohalikke jõululaule ja üks teatud plaat on mel siin vahetpidamata üüranud juba nädal aega, ja vähemalt kaks nädalat vist saab seda veel nautida.

Ja muideks, jõululauludest veel, siin on igale poole sisse põimitud ikkagi palveid, et palun, kallis Jõuluvana või Jumal või kuidas kunagi, austraallased ei viitsi liialt pead vaevata selle üle, et kes see seal neile palveile vastab, palun saada meile jõuludeks head ilma, et saak oleks hea ja vili ei läheks raisku.

Muidu et siis mis mina teen? Töötan kolmel kohal, kas ma pole tubli. Kogukonda arendav Hopetoun Progress, kus ma muuhulgas teen igasugust arvutihaldust, kujundan ürituste tarvis plakateid, tassin ürituste tarvis toole (200 tooli algatuseks ühte ruumi eest ära, ja pärast tagasi, näiteks), pesen nõusid pärast üritusi ja suhtlen igasugu võõraste inimestega ürituste vältel (kõlab kahtlaselt sarnaselt teatud perioodiga tudengipõlves, v.a see, et siin saan selle eest palka ja peomütsid on pigem paberist ja mitte pühas värvikombinatsioonis) ja kõike muud mis vaja teha on. Siis mõnikord käin hommikuti üle tee motellis koristamas koos ühe Thailanna ja ühe kohaliku tädikesega, see on omamoodi hea huumor ja muuhulgas õppisin seal, kuidas teha voodeid sel ahistaval hotellikombel, kus sa pead magama minemiseks enne kõik linad-tekid-teised linad madratsi alt välja koukima, kui teki alla pääsed. Ja siis töötan iirlaste kohvikus enamuse ajast, see on hea, sest see on mu lemmik koht ka. Seal pesen nõusid ja väldin iirlaste kodutülidesse sattumist ja valmistan võileibu ja suhtlen tädikestega ja seletan turistidele, et ma ise ka ole siin suht turist alles. Ja jäämochat oskan teha. Ja kala ja kartulit halli paberisse mässida. Ja ülehomme ja üleülehomme on meil Tõnisega esimest korda üle saja aasta koos paar vaba päeva, nii et siis lähme metsa ja linna ja woohoo!

Mina ja paarimees koos instrumentidega erinevates positsioonides.

Tere

Viimasel ajal on palju juhtunud, meil käis külas minu suur vend Taavi.

Tore oli näha oodatud inimest.

Olen siin tööredelil tõusnud. Kuna saabus uus mees ülendati mind experienced quadbike driver-iks. See tähendab, et mul ei ole veel kohustuslik arv tunde täis, aga mingeid takistusi ka enam ei ole.

Selline näeb bush välja kui ma sealt läbi lähen.

Olen õppinud ka nii mõndagi geoloogiast. On olemas kivid ferocrite, quartz ja bonjovi. Kindlasti mõtlete, mis on bonjovi, mina mõtlesin ka ja küsisin. Tuleb välja et see on softrock.

Minu töö seisneb pinnase proovide kogumises, mis toimub järgnevalt. Lükkame ATV-ga võsa maha ja sõidame gps järgi ettemääratud punkti. Puurime 70 cm sügavuse augu ja ajame puru kotti. Baasi jõudes kuivatame proovi ahjus. Sellele järgnevalt taome seda kummihaamriga, sõelume ja kogume 200g peenet materjali tuutusse. Pärast tõsist proovide võtmist võsas tuleb tekinud kahjustused masinapargil likvideerida. Meie ATV-l pole enam ühtegi sirget ega tervet välisosa. Masin on 2 aastat vana

Katsun peatselt mõne pildi ka leida.