Eile oli vanurite jõulupidu. Pakkisin karbist välja räsitud plastikkuuse, panin püsti ja kinnitasin sellele violetsed, tähekujulised jõulutuled külge. Oli nii rõõmsamatujulisi onukesi ja tädikesi, kes olid väga rõõmsad selle üle, et me neile tervituseks apelsinimorssi pakkusime ja hiljem veel rõõmsamad, kui nad avastasid laudadel veinipudelid; kui ka kohustuslikke morne ja pahuraid onukesi ja tädikesi, kes olid pahased nii selle üle, et nende lauale oli pandud alkoholi, kui ka selle üle, et nende laual oli liiga vähe alkoholi. Eriti armsad olid need onukesed, kes peo lõpu poole tuiasid hajameelselt ringi, nägu naerul, nina natuke veinine (peo lõpuks oli kell umbes 2 pärastlõunal) lühikesed püksid ja põlvikud jalas, ja odavatest jõulucrackeritest pärit rohelised, roosad ja kollased paberist "jõulukroonid" ehtimas valgeid päid.
Smugeldasin peo jääke ka koju, ja seega sõime mõlemad ehtsaid kilepakendist (ja tõenäoliselt sügavkülmast üles sulatatud) pärit plum pudding´eid, mis on üks mitmetest jõulutraditsioonidest, mis said kunagi ammu üle ookeani purjetanutel kodust kaasa võetud.
Tõe huvides pean mainima, et kui pensionäride koori eestvedamisel lauldi (omal viisil ja omade sõnadega muidugi) tuntud jõuluhitti, milles unistatakse valgetest jõuludest, siis mul oli isegi natuke nukker vaadata golfiklubi saali aknast välja kõrbemaastikku ja mõelda, et mõned seal kodus kaevavad autosid lumest välja ja unistavad päikesest (ja, tuleb välja, jõuludest palmide all).
Aga pole hullu. Sest et jõule on siin igal juhul piisavalt. Igal pool. "Santa Claus is back in town", laulab kantrionu. "It's December now and here he comes, Santa Claus on his outback run. Hohoho, and the foot goes down!" Meie kontori (ja üldse kogukonna) Mother Christmas nimelt armastab väga kohalikke jõululaule ja üks teatud plaat on mel siin vahetpidamata üüranud juba nädal aega, ja vähemalt kaks nädalat vist saab seda veel nautida.
Ja muideks, jõululauludest veel, siin on igale poole sisse põimitud ikkagi palveid, et palun, kallis Jõuluvana või Jumal või kuidas kunagi, austraallased ei viitsi liialt pead vaevata selle üle, et kes see seal neile palveile vastab, palun saada meile jõuludeks head ilma, et saak oleks hea ja vili ei läheks raisku.
Muidu et siis mis mina teen? Töötan kolmel kohal, kas ma pole tubli. Kogukonda arendav Hopetoun Progress, kus ma muuhulgas teen igasugust arvutihaldust, kujundan ürituste tarvis plakateid, tassin ürituste tarvis toole (200 tooli algatuseks ühte ruumi eest ära, ja pärast tagasi, näiteks), pesen nõusid pärast üritusi ja suhtlen igasugu võõraste inimestega ürituste vältel (kõlab kahtlaselt sarnaselt teatud perioodiga tudengipõlves, v.a see, et siin saan selle eest palka ja peomütsid on pigem paberist ja mitte pühas värvikombinatsioonis) ja kõike muud mis vaja teha on. Siis mõnikord käin hommikuti üle tee motellis koristamas koos ühe Thailanna ja ühe kohaliku tädikesega, see on omamoodi hea huumor ja muuhulgas õppisin seal, kuidas teha voodeid sel ahistaval hotellikombel, kus sa pead magama minemiseks enne kõik linad-tekid-teised linad madratsi alt välja koukima, kui teki alla pääsed. Ja siis töötan iirlaste kohvikus enamuse ajast, see on hea, sest see on mu lemmik koht ka. Seal pesen nõusid ja väldin iirlaste kodutülidesse sattumist ja valmistan võileibu ja suhtlen tädikestega ja seletan turistidele, et ma ise ka ole siin suht turist alles. Ja jäämochat oskan teha. Ja kala ja kartulit halli paberisse mässida. Ja ülehomme ja üleülehomme on meil Tõnisega esimest korda üle saja aasta koos paar vaba päeva, nii et siis lähme metsa ja linna ja woohoo!
vaatan aknast välja, millest 1/6 on lume all, näen õhus keerlemas lumevihke ja loen su kõrbevatest jõuludest. kõik on tagurpidi tõesti! ja internet on ikka imeline :)
ReplyDelete