Jätkuks

Nagu aimata oli ei jõudnud me see kord kalale. Küpsetasime see eest kana ja seeni gaasileegil. Rüüpasime kõrvale kohalikku veini ja häda polnud mitte vähematki. See toimus Houptounis ungarlasest sõbral/kolleegil juures. Pidime ka ühe tsikli sõidu tegema, aga kuna härral oli tervis kehva jäime ikka oma liistude juurde ja ei kippunud sportima.

Aga leppisime kokku ühe matka. Kuu pärast, kui talle ämm külla tuleb sõidame koos kolmeks päevaks minema. Peab ikka sõbrale toeks olema rasketel hetkedel.

Muu seas, minu sõber ungarlane on korralik juut. Ta tingib ja kaupleb ja leiab alati kõige odavamad võimalikud variandid. Näiteks on tal sahver, mis kubiseb kaheliitristest veinipudelitest. Asi selles, et ta leidis Perthi lähedalt väikese veinimõisa, kust ta ostis 3 dollarit liiter kõnealust märjukest. Tal on ka oma juutlus klubi, kuhu kuulumine maksab 100 kohaliku nädalas. Selle raha eest õpetab ta tingima ja reedab kuidas kiiresti rikkaks saada. Kaalun liikmeks astumist.

Tema veini tagavara nägemine tuletas mulle meelde minu lapsepõlve. Mäletan, kuidas kohalikud mehed kolmeliitriste purkidega Männiku õllekas käisid ja sealt vähemalt veinikangusega õlut tagasi tõid. Ja siis õhtute viisi lämisesid. Ikka seal, kus nad oma abikaasadele jalgu ei jäänud: garaažides ja keldrites. Ja kui ninad punased olid tulid välja ja hakkasid poisikestele nalja tegema. Lõbus aeg.

Täna käisin korraks Esperances mehaaniku jutul. Tsikel lippab nüüd paremini.

Nii et ikka on veel mõnus.

Tõesti mõnus

Jälle väike puhkus tööst. Esimesel vabalpäeval oli ilm natuke pilves, otsustasin sõitma minna. Ajasin vatid selga, et mitte külmetada ja istusin sadulasse. Haydeni alla jõudes olid pilved hajunud, tuttav kuumus ja kärbsed tagasi. Miks ei võiks lühikeste heledate õhukeste riietega olla sama turvaline sõita, kui paksude tumedatega. Igatahes olin mina Wave Rock'i juures ainuke inimene kellel ei olnud plätusi ja lühikesi pükse. Selle eest olid mul saapad ja jope. Väga palav oli. Vaatasin alt ja pealt seda kivi ja siis tagasi. Tagasiteel katsid sõbralikud pilved palava päikese ja kõik oli jälle cool.

Soovitus: Ära pane igaks juhuks kütuse sekka natuke õli. Sest tagsi teel ei tahtnud tsikkel eriti hästi töödata. Üks silinder jättis pidevalt vahele. Õnneks olid Suzuki insenerid ettenägelikud ja panid igaks juhuks ka teise silindri mootorile. Sellegi poolest suri ta mul sõidupealt välja. Aga õnneks olin ma turismikeskusest kaas võtnud brošüüri koos kaardiga. Mis lubas ideaalset süüteküünalde kontakti vahed tahmast puhastada. Komplekteerisin uuest masina ja pani lauluga minema. Kõrvaklappidest tuli 50 km EÜE laule ja siis kukkus üks klapp kõrvast välja kuskile kiivri avarustesse ja teised artistid tulid ülejäänud 150 km ainult vasakusse kõrva.

Täna on plaan kalastada ja veinitada. Eks annan teada, kuidas läheb.

Rüütel on tagasi sadulas

Tere

Ainuke asi, mis teeb sulle haiget on see, kui elad minevikus või tulevikus. Selle targa lause panin kõrvataha ühelt surfarilt.

Mina elan ja töötan ikka samas vanas kohas. Vahepeal on palju inimesi siia tulnud ja siit läinud, igalt ühelt olen midagi head saanud. Vahest lihtsalt tekib mahajäätud tunne, kui järjekordne sõber läheb. Aga inimesi tuleb järjest juurde ja vanade sõprade juures avastan uusi külgi.

Igatahes on mul nüüd rattad all.

See oli päris huvitav retk. Esmalt sõitsin bussiga Perthi. 100 km Ravensthorpest eemale jõudnud, tegi buss peatuse ja peale tuleb sinise särgiga mees, kellel on nii tuttav nägu. Ei julenud kohe juttu teha, ootasin järgmise peatuseni. Ja siis nägin tuttavat nägu täpsemini ja mõtlesin, et see peab eestlane olema, selliste näojoontega tegelasi tehakse ainult maarjamaal. Ja oh ime, täpsemal vaatlusel selgus, et härral on rinnapeal kiri Estonia. Astusin ligi ja ütlesin "Tere." Mees oli kõige ehtsam suguvend. Endine piirivalvur, fotohuviline ja veendunud "Mäki" kasutaja ning meile oli ka ühine tuttav. Ülejäänud 6 tundi bussisõitu läks nagu lennates.

Perthis ööbisin vanas heas hostelis, kus hind on natuke kallim, aga oli soe ja puhas. Väga soe. Seal pesitses ka üks teine eestlane. Armeenia päritoluga tüüp. Kelle oli väga kirev elutee. Ei julgenud pooli asju uskuda, mis ta rääkis. Sellegi poolest oli tegemist lõbusa selliga. Järgnaval päeval kolasin linnas ringi ja ostsin endale kiivri. Jälgisin isa õppetussõnu ja ostsin kõige parema, sest teised ei olnud piisavalt head.

Siis jõudis kätte laupäev ja ma Lahkusin Perthist. Kuna tol päeval busse Albanisse ei sõitnud, läksin häälega. Enamus inimesi keelitas, et ära mine, liiga ohtlik. Mine bussiga. Aga kuna mul seda varianti ei olnud, seadsin sammud kiirtee äärde.

Esiteks võttis mind peale üks India taksojuht, kes viis mind rongijaama, öeldes, et hääletamine on ohtlik mine rongiga. Uurisin rongi varianti, tuli välja et ei olnud varianti, seega ajasin jälle pöidla püsti. Järgmisena pidas kinni üks UTE (Loe: juut).Peale võttis üks vanamees, kes ütles, et hääletamine on ohtlik ja ebaseaduslik ja et ma olen üldse vale tee ääres. Puhusime natuke juttu ja ta tegi väikse ringi ja viis mind edasi, õige tee äärde. Ise lisades, et kui keegi sind Albanisse ära viib, siis oleks viisakas raha pakkuda. Pakkusin talle raha, kuna ta mind nii kaugele oma esialgsest sihtkohast tõi, aga ta keeldus, öeldes, et tema raha ei taha ja tänaseks on tema heategu tehtud.

Siis sain ühe surfari peale, kes viis mu kohale.

Albanist ostsin mootorratta ja sõitsin tagasi koju. 300 km. Viimased sada oli pimedas. Ei soovita. Aga asi oli seda väärt.

Kuna tehnika on arenenud ja ühes sellega ka ühiskondlikud standardid, siis ei sobi enam hobusega läbi austraalia ratsutada. Välisin lähima sadulaga asja. Suzuki. Suksu.

Kõik on veel ees.