Jätkuks

Nagu aimata oli ei jõudnud me see kord kalale. Küpsetasime see eest kana ja seeni gaasileegil. Rüüpasime kõrvale kohalikku veini ja häda polnud mitte vähematki. See toimus Houptounis ungarlasest sõbral/kolleegil juures. Pidime ka ühe tsikli sõidu tegema, aga kuna härral oli tervis kehva jäime ikka oma liistude juurde ja ei kippunud sportima.

Aga leppisime kokku ühe matka. Kuu pärast, kui talle ämm külla tuleb sõidame koos kolmeks päevaks minema. Peab ikka sõbrale toeks olema rasketel hetkedel.

Muu seas, minu sõber ungarlane on korralik juut. Ta tingib ja kaupleb ja leiab alati kõige odavamad võimalikud variandid. Näiteks on tal sahver, mis kubiseb kaheliitristest veinipudelitest. Asi selles, et ta leidis Perthi lähedalt väikese veinimõisa, kust ta ostis 3 dollarit liiter kõnealust märjukest. Tal on ka oma juutlus klubi, kuhu kuulumine maksab 100 kohaliku nädalas. Selle raha eest õpetab ta tingima ja reedab kuidas kiiresti rikkaks saada. Kaalun liikmeks astumist.

Tema veini tagavara nägemine tuletas mulle meelde minu lapsepõlve. Mäletan, kuidas kohalikud mehed kolmeliitriste purkidega Männiku õllekas käisid ja sealt vähemalt veinikangusega õlut tagasi tõid. Ja siis õhtute viisi lämisesid. Ikka seal, kus nad oma abikaasadele jalgu ei jäänud: garaažides ja keldrites. Ja kui ninad punased olid tulid välja ja hakkasid poisikestele nalja tegema. Lõbus aeg.

Täna käisin korraks Esperances mehaaniku jutul. Tsikel lippab nüüd paremini.

Nii et ikka on veel mõnus.