Friday, March 25, 2011

Lambi inimesed



Tere

Elada tähendab kogeda ja näha. Mida rohkem elad seda rohkem näed. Nägemiseks on vaja valgust.
Valgus pärineb valgustitest, mida võib jagada laias laastus kaheks. Nii nagu ka inimesi.
Esiteks on lambid, mis on mõeldud valgustama kaugel olevaid objekte. Näiteks autotuled.
Inimestes näeb seda kui sihihikindlust. Ta teab, mida ta elult tahab, nähes oma eesmärki. Takistuse ilmudes oskab ta sellest mööduda, kuna ta teab, kuhu ta välja peab jõudma, ta näeb seda. Sellised inimesed on teenäitajad ja nenda taha koguneb teisi inimesi, kes ise nii kaugele oma heliki ei suuda heita. Seega astuvad nad kõige eredama valgusega inimese taga, sest tema teab, kuhu minna.

Teiseks tüübiks on kohtvalgustid, nagu näiteks laelamp. (Võib erineda, sõltub lae asukohast)
Kiirates valgust igas suunas. Valgustades kogu ruumi enda ümber, nii et asjad, mis toa täidavad muutuvad nähtavaks.
Kui nüüd rääkida inimestest, siis sellise tegelase tunneb ära, kuna ta teab täpselt kus ta on ja mis teda ümbritseb. Me võime teda kutsuda näiteks laternateks. Ta märkab väikseid asju ja oskab neid hinnata. Sest ta näeb kõike, mis tema ümber on. Tema juurde kogunevad inimesed, kes ei näe hästi väikseid asju mis nende ümber on. Tihti ei saa nad ka aru, miks neil elus nimodi läheb, nagu läheb. Miks nende vastu nii ebaõiglased ollakse. Niisiis valgustab latern ka teistele nende ümbrust.

Esimene tüüp inimesed, lambid, need kes nävad oma eesmärki ja tegutsevad selle nimel, tihti ei märka seda mis neil juba olemas on ja mis või kes nende järel käib. Nad ei oska hinnata väikesid asju, sest nad ei näe neid. "Lihtsad asjad kergelt käes"
Teine tüüp inimesi, laternad, nemad tammuvad paigala. Nad ei lähe edas, sest nad ei tea, kuhu poole pürgida, neil pole eesmärki. Äärmisel juhul tammuvad nad ringis, valgustades seda sama rada.

Ja siis on olemas ka Päike. Päevavalguses näeme nii lähedale kui ka kaugele. Aga päikseid on palju vähem kui neid teisi valgusteid.
Siin kohal ei ole mul Päikse pilti teile näidata. Aga mul on üks hea pilt endast. Vaadake seda.

You can smile if you want.

Monday, March 21, 2011

Maantee on täis magusat laguneva liha lõhna.
Kraavipervi kaunistavad kärvanud kängurud ja siit ilmas eemaldatud emud. Näpuotsaga on puistatud ka lõppenud roomajaid.
Surm varitseb igal kilomeetril. Ja pundunud kehadest eemalduv lõhn ei lase seda rändajal unustada.

Tuesday, March 15, 2011

Puhas Kuld

Tere täna nägin kulda.

Hommikul näitas mulle üks kohalik 8 g kaaluvat kulla kamakat :) (Ääremärkusena lisan, et selline tükk on väärt 700 eurot) Antud käntsaks leiti 1910 ja kuulub nüüd selle perekonna reliikviate hulka.
Kuna minu uus sõber kade mees kohe mitte ei ole, siis näitas ta mulle kohad kätte, kus on tõenäoline veel seda ihaldatud metalli leida. Võtsime kullapanni ühes ja hakkasime lobistama. Tulemuseks saime ühe õhkõrna triibu oma panni põhja. Aga tema leidis, et see on hea tulemus. Ühes tonnis materjalis on kuskil 30 g kulda. Ja 30g kulda maksab nii 1000 eur. Aga jah, panniga tervet tonni läbi ei lobista.
Kui ma ükskord oma kaamera ka kätte saan, mis praegu tollis istub, siis postitan paar pilti ka, aga seniks laske oma kujutlusvõimel lennata.

Thursday, March 10, 2011


Tere

Eile täitus mu lapsepõlve unistus sain kastiautot juhtida ja isegi kallutada. Igavesti suur riistapuu oli. Käike oli masinal palju, kui küsisin omanikult, kui palju neid kokku on, siis vastas ta 14 või 18, täpselt ei teadnud.

Proovisiun känguru hakkliha küpsetada ja pidin tulemuse utiliseerima, nii jube oli.

Kalale taaskord ei jõudnud, peleekisin rannas selle eest


Sunday, March 6, 2011

Lemmik püksid kulusid läbi...

Tere pean kurbusega teatama, et mu tööpüksid läksid katki. Mõlemasse põlve tekkis auk. Aga ma ei lasknud ennast heiduta ja lasin nõelal välkuda. Nüüd on püksipõlved tagataskutega paigatud. Tulemus ei ole esinduslik, aga tahtsin teile sellest ikkagi rääkida :)
Nagu aru saate, olen jällgi puhkusel mõneks päevaks. Käisin Esperances. Ööbisin ühes uhkes B&B kus kohtusin huvitavate inimestega. Maja oli suurpärane, otse ookeani ääres. Nii et igast toast võis merd vaadata. Sellise luksusega võib ära harjuda. Igaluhul olin seal ainult kaks ööd, kuna sakslased olid linna vallutamas ja rohkemaks ei olenud kuskil võimalik tuba saada. Esimesel hommikul kohtusin toreda keskealise paariga. Nad olid mõlemad muusika huvilised. Nende küsimuse peale, kust pärit olen, vastasi, et Maarjamaalt ja hakkasin selgitama, kus see on, aga asjata. Tuli välja, et nad teadsid suurpäraselt kus Eesti asub, neil oli isegi üks Eestlasest sõber. Võibolla teab ka armas lugeja Arvo Pärti. Olin väga positiivselt üllatunud.
Käisin ka pidiulikul õhtusöögil. Kahjuks ei olnud mul seda kogemust kellegagi jagada. Igaljuhul kui tagasi jalutasi läbi pimeda öö, puhus jahe sügistuul must mööda. See lõhn ja prantsuse brändi ja koogi maitse suus, tõid mulle meelde sügisese Tartu. Oi kuidas ma ihkan käia perekonnaõhtutel ja pidulikel vastuvõttudel ja kanda ülikonda. Selline koduigatsus tuli peale.
Enne lahkumist külastasin ka kohalikku rahvusparki. Suurpärased vaated ja kõige valgemad rannad Austraalias. Ja mina, kes ma olin täies tsiklivarustuses vaatamas seda ilu suviselt riietatud kohalike vahelt. See vast oli naljakas vaatepilt.
Nüüd olen tagasi oma putkas ja plaanin kalale minekut. Ükskord peab see ju õnnestuma. Seekord sean selle ainsaks eesmärgiks ja katsun veinijoomisest hoiduda. Viimane näib olevat takistav tegur.