Nagu aru saate, olen jällgi puhkusel mõneks päevaks. Käisin Esperances. Ööbisin ühes uhkes B&B kus kohtusin huvitavate inimestega. Maja oli suurpärane, otse ookeani ääres. Nii et igast toast võis merd vaadata. Sellise luksusega võib ära harjuda. Igaluhul olin seal ainult kaks ööd, kuna sakslased olid linna vallutamas ja rohkemaks ei olenud kuskil võimalik tuba saada. Esimesel hommikul kohtusin toreda keskealise paariga. Nad olid mõlemad muusika huvilised. Nende küsimuse peale, kust pärit olen, vastasi, et Maarjamaalt ja hakkasin selgitama, kus see on, aga asjata. Tuli välja, et nad teadsid suurpäraselt kus Eesti asub, neil oli isegi üks Eestlasest sõber. Võibolla teab ka armas lugeja Arvo Pärti. Olin väga positiivselt üllatunud.
Käisin ka pidiulikul õhtusöögil. Kahjuks ei olnud mul seda kogemust kellegagi jagada. Igaljuhul kui tagasi jalutasi läbi pimeda öö, puhus jahe sügistuul must mööda. See lõhn ja prantsuse brändi ja koogi maitse suus, tõid mulle meelde sügisese Tartu. Oi kuidas ma ihkan käia perekonnaõhtutel ja pidulikel vastuvõttudel ja kanda ülikonda. Selline koduigatsus tuli peale.
Enne lahkumist külastasin ka kohalikku rahvusparki. Suurpärased vaated ja kõige valgemad rannad Austraalias. Ja mina, kes ma olin täies tsiklivarustuses vaatamas seda ilu suviselt riietatud kohalike vahelt. See vast oli naljakas vaatepilt.
Nüüd olen tagasi oma putkas ja plaanin kalale minekut. Ükskord peab see ju õnnestuma. Seekord sean selle ainsaks eesmärgiks ja katsun veinijoomisest hoiduda. Viimane näib olevat takistav tegur.
No comments:
Post a Comment