Kokkuvõtlik pildiülekanne. Bloggeri võimalused on nagu nad on, kliki pildile et näha suuremalt. Enam-vähem kronoloogilises järjestuses, esindatud on retk (peaaegu et kohalikku) 5miili randa, külastus vaatamisväärsuse "The Gap" juurde, m6ned elukad, keda tee peal näha oli, üks küünlad-tordil hommik ja l6puks siis nädalalõpunoosi ladustamisprotsess. Loodetavasti ei pea me nüüd mitu nädalat toidupoodi minema, kui piim välja arvata.
Känga topib oma Ruud parasjagu pauna, kuna paistab, et põõsas luurab järjekordne paparatšo ja kohe läheb põgenemiseks...Såja, nagu Rootsis ikka öeldakse.
Nüüd oleme siis tubli nädala armsas kolkakülas veetnud. Algselt saime tutvuda vaid kohaliku faunakultuuriga, tervitades trepil parajat rusikasuuruse peaga bobtail’i, lehvitades hallile kängurule, kes oma paunas olevat jõmpsik-känguru püüdis õpetada kaevurlinnaku „lillepeenrailt“ muru näppama, tappes loomulikult metsikus koguses kärbseid, kes meie mänedzer-putkasse püüavad paremat elu nautima saada ning vältides iga hinna eest madusi.
Mida me õppinud oleme? Aga seda, et õigel hetkel pole kunagi kaamerat kaasas, ja võib-olla parem ongi, kuigi päriselt, otsige guuglist bobtail’idest pilte, sest see on mu uus lemmikroomaja. Tõnis tegelikult püüdis siiski fotostada, aga ju ta jättis liigse paparatšo mulje ja sisalik pani plehku.
Mõned õhtud tagasi aga käisime ka ööelu uudistamas, ja kui Tõnise töökaaslased pealinnast kohalikku pubisse ära eksind poleks, oleksime ilmselt seda suurt Fluoro-de* kampa nähes ukse peal kannaka teinud ja lahkunud. Igatahes jõime võimalikult vähe tähelepanu püüda üritades kähku ühe ringi õlut ja lahkusime kogu kambaga. Järgneval õhtul pidasime siin väikestviisi barbeque’d ehk grillõhtut ja meile seletati, et naaberkülas Hopey’s olevat tunduvalt intelligentsem seltskond ja nüüd peame plaani, et kuidas hoopis sinna infiltreeruda. Hetkel on aga siin finantsiliselt kordades soodsam ja seega peame piirduma väikeste visiitidega – mind juba kutsuti kohalike progressiivsete ühiskonnategevust arendavate naiste poolt homsele heategevuslikule Market Day’le, nii et higistan täna õhtul ilmselt ahju ees ja püüan homse afternoon cuppa’ kõrvale mittekõrbenud saiakesi küpsetada.
Tõnis
Esimesel tööpäeval tegelesin sisuliselt terve päeva erinevate ohutusnõuetega tutvudes. See oli lühike sissejuhatus, vaid ainult paarsada lehekülge. Korralik sissejuhatus kaevandusasutustes kestaks paar nädalat, aga see selleks. Oluline oli, et ma oleksin andnud allkirja, et ma olen põhjalikult tutvunud vastava kirjandusega, kuidas ATV tagaistmel istuda, kui kaastööline seda läbi bush’i juhib. See, et samaaegselt õppisin pähe, mis peab olema süüteküünalde kontaktide vahe ja et tagurdades peab tagasi vaatama, ei puutu hetkel asjasse. Igal juhul kandis pingutus vilja, eile sain tubli pool päeva tagaistmel rallida.
Täna sain aga hoopis kõrgema astme ülesande auliseks.
Tuleb ülemus: Touneez**, kas sa mäletad seda (põlvekõrgust) muru, milles kusagil peaks see suur madu olema?
Mina: Jah?
Ülemus: Väga hea, mine niida sealt see muru ära.
Nojah. Aga kuna ma olen tubli õpilane olnud ja paarsada lehekülge ohutustehnikat pähe õppinud, tundsin huvi, et kust võiksin endale kõrvaklapid ja kaitseprillid leida. Ülemus sügas pead, usutles mind põhjalikult, et kas ma kindlasti ikka kõike seda saada tahan, otsis kusagilt nurga tagant siis kõrvatropid ja soovitas võtta mootorratta prillid silmi kaitsma. Aga kuna ka tema oli ilmselt millalgi nooruspõlves tutvunud ohutusnõuetega, oli tal mulle ka hea soovitus:
Touneez! Ja kui sa seda madu näed.... no siis jookse minema!
*Fluoro- Ehk siis teisisõnu on see hüüdnimi igasugu poolskilled ja skilled töölistele, kellele firmad ohutusriided selga jagavad, mis enamasti on üht või teist äärmiselt silmatorkavat neoonvärvi. (Fluorescent shirt-neoonvärvi särk ingl.k) Vaata illustreerivalt pildilt, kus meie kodustatud Fluoro istub oma ägedal Juudil. Sry, UTE’il. Ning jah, Erkki, sul on õigus, Tõnis hakkab kohalikega järjest enam sarnanema. Ent õnneks on veel päris pikk maa ees, kuigi see särk tegi ikka päris suure töö ära..
** - Tõnis ingl.k
Tänasest oleme Tõnisega valitsejad. Meie linnriigis on avarad promenaadid, öine kaunis valgustus ning seda ümbritseb ühel küljel mets, st bush ja teisel küljel naaberriigi Austraalia väike kaevanduslinnake. Kuninglikuks paleeks on õhujahutusega putka, mis on alamrahva putkadest kolm korda suurem ning milles on külmkapp sügavkülmikukastiga ning väike elutoanurk kahe uhke tugitrooniga ja Palsonic televiisoriga, mis näitab kahjuks vaid sinist ekraani. Sellest hoolimata oleme väga uhked siin, oma esimesel õhtu,l Ravensthorpe’i kaevurlaagri ainsate elanikena vagunis, mis ruutmeetritelt konkureerib keskmise TÜ ühikaboksiga. Kuninganna sööb pähklivõi- ja moosisaia ning kuningas istub uhkelt kaua seal ruumis, kus ka kuningas jala käib.
Tõnis
Sõit siia sujus hästi, kuna ma otsustasin poole tee pealt ära väsida, siis ülejäänud poole pikutasin kõrvalistmel. Kütusekulu on alla 10 liitri 100 km kohta, mis ei olegi nii paha 4 liitrise mootori kohta. Passat võttis ju samapalju. Ja tuleb vist ikka kängururauad ette panna, sest neid pidavat siin kandis kindlasti vaja minema. Oleme saavutanud kohalikega kontakti. Üks Hollandi päritoluga mees, kelle töö ma üle võtan. Jagas õpetust, kuidas tööd otsida ja kängurutega ümberkäia. Jõi neli õlut ja läks tööautoga oma autot otsima. Kõige parem soovitus oli tal kärbeste kohta. Küsisin, mis kõige paremini nende vastu aitab, siis vastas ta lakooniliselt: „Kannatlikkus.“
