Tänasest oleme Tõnisega valitsejad. Meie linnriigis on avarad promenaadid, öine kaunis valgustus ning seda ümbritseb ühel küljel mets, st bush ja teisel küljel naaberriigi Austraalia väike kaevanduslinnake. Kuninglikuks paleeks on õhujahutusega putka, mis on alamrahva putkadest kolm korda suurem ning milles on külmkapp sügavkülmikukastiga ning väike elutoanurk kahe uhke tugitrooniga ja Palsonic televiisoriga, mis näitab kahjuks vaid sinist ekraani. Sellest hoolimata oleme väga uhked siin, oma esimesel õhtu,l Ravensthorpe’i kaevurlaagri ainsate elanikena vagunis, mis ruutmeetritelt konkureerib keskmise TÜ ühikaboksiga. Kuninganna sööb pähklivõi- ja moosisaia ning kuningas istub uhkelt kaua seal ruumis, kus ka kuningas jala käib.

Tõnis

Sõit siia sujus hästi, kuna ma otsustasin poole tee pealt ära väsida, siis ülejäänud poole pikutasin kõrvalistmel. Kütusekulu on alla 10 liitri 100 km kohta, mis ei olegi nii paha 4 liitrise mootori kohta. Passat võttis ju samapalju. Ja tuleb vist ikka kängururauad ette panna, sest neid pidavat siin kandis kindlasti vaja minema. Oleme saavutanud kohalikega kontakti. Üks Hollandi päritoluga mees, kelle töö ma üle võtan. Jagas õpetust, kuidas tööd otsida ja kängurutega ümberkäia. Jõi neli õlut ja läks tööautoga oma autot otsima. Kõige parem soovitus oli tal kärbeste kohta. Küsisin, mis kõige paremini nende vastu aitab, siis vastas ta lakooniliselt: „Kannatlikkus.“