Känga topib oma Ruud parasjagu pauna, kuna paistab, et põõsas luurab järjekordne paparatšo ja kohe läheb põgenemiseks...

Såja, nagu Rootsis ikka öeldakse.

Nüüd oleme siis tubli nädala armsas kolkakülas veetnud. Algselt saime tutvuda vaid kohaliku faunakultuuriga, tervitades trepil parajat rusikasuuruse peaga bobtail’i, lehvitades hallile kängurule, kes oma paunas olevat jõmpsik-känguru püüdis õpetada kaevurlinnaku „lillepeenrailt“ muru näppama, tappes loomulikult metsikus koguses kärbseid, kes meie mänedzer-putkasse püüavad paremat elu nautima saada ning vältides iga hinna eest madusi.

Mida me õppinud oleme? Aga seda, et õigel hetkel pole kunagi kaamerat kaasas, ja võib-olla parem ongi, kuigi päriselt, otsige guuglist bobtail’idest pilte, sest see on mu uus lemmikroomaja. Tõnis tegelikult püüdis siiski fotostada, aga ju ta jättis liigse paparatšo mulje ja sisalik pani plehku.

Mõned õhtud tagasi aga käisime ka ööelu uudistamas, ja kui Tõnise töökaaslased pealinnast kohalikku pubisse ära eksind poleks, oleksime ilmselt seda suurt Fluoro-de* kampa nähes ukse peal kannaka teinud ja lahkunud. Igatahes jõime võimalikult vähe tähelepanu püüda üritades kähku ühe ringi õlut ja lahkusime kogu kambaga. Järgneval õhtul pidasime siin väikestviisi barbeque’d ehk grillõhtut ja meile seletati, et naaberkülas Hopey’s olevat tunduvalt intelligentsem seltskond ja nüüd peame plaani, et kuidas hoopis sinna infiltreeruda. Hetkel on aga siin finantsiliselt kordades soodsam ja seega peame piirduma väikeste visiitidega – mind juba kutsuti kohalike progressiivsete ühiskonnategevust arendavate naiste poolt homsele heategevuslikule Market Day’le, nii et higistan täna õhtul ilmselt ahju ees ja püüan homse afternoon cuppa’ kõrvale mittekõrbenud saiakesi küpsetada.

Tõnis

Esimesel tööpäeval tegelesin sisuliselt terve päeva erinevate ohutusnõuetega tutvudes. See oli lühike sissejuhatus, vaid ainult paarsada lehekülge. Korralik sissejuhatus kaevandusasutustes kestaks paar nädalat, aga see selleks. Oluline oli, et ma oleksin andnud allkirja, et ma olen põhjalikult tutvunud vastava kirjandusega, kuidas ATV tagaistmel istuda, kui kaastööline seda läbi bush’i juhib. See, et samaaegselt õppisin pähe, mis peab olema süüteküünalde kontaktide vahe ja et tagurdades peab tagasi vaatama, ei puutu hetkel asjasse. Igal juhul kandis pingutus vilja, eile sain tubli pool päeva tagaistmel rallida.

Täna sain aga hoopis kõrgema astme ülesande auliseks.

Tuleb ülemus: Touneez**, kas sa mäletad seda (põlvekõrgust) muru, milles kusagil peaks see suur madu olema?

Mina: Jah?

Ülemus: Väga hea, mine niida sealt see muru ära.

Nojah. Aga kuna ma olen tubli õpilane olnud ja paarsada lehekülge ohutustehnikat pähe õppinud, tundsin huvi, et kust võiksin endale kõrvaklapid ja kaitseprillid leida. Ülemus sügas pead, usutles mind põhjalikult, et kas ma kindlasti ikka kõike seda saada tahan, otsis kusagilt nurga tagant siis kõrvatropid ja soovitas võtta mootorratta prillid silmi kaitsma. Aga kuna ka tema oli ilmselt millalgi nooruspõlves tutvunud ohutusnõuetega, oli tal mulle ka hea soovitus:

Touneez! Ja kui sa seda madu näed.... no siis jookse minema!

*Fluoro- Ehk siis teisisõnu on see hüüdnimi igasugu poolskilled ja skilled töölistele, kellele firmad ohutusriided selga jagavad, mis enamasti on üht või teist äärmiselt silmatorkavat neoonvärvi. (Fluorescent shirt-neoonvärvi särk ingl.k) Vaata illustreerivalt pildilt, kus meie kodustatud Fluoro istub oma ägedal Juudil. Sry, UTE’il. Ning jah, Erkki, sul on õigus, Tõnis hakkab kohalikega järjest enam sarnanema. Ent õnneks on veel päris pikk maa ees, kuigi see särk tegi ikka päris suure töö ära..

** - Tõnis ingl.k