Lõpp

See on viimane sissekanne. Edaspidised seiklused siin kajastamist ei leia.

Olge tublid.

Tõnis Rüütel

Viimane päev

Kuus kuud on täis. Täna lähen viimast päeva tööle.

Lõpp

Või on see hoopis uue seikluse algus?

Selle asemel, et arutada, kas klaas on pool tühi või täis, võime öelda, et kõik sõltub indiviidist ja tema seisukohast.

See on seisukoha küsimus.

Ametis

Andrese poeg

Juudiga põhitöö juures.

Persoonid

Offsider

Driller #1

Driller #2

Päike loojub

Margaret River

Pilte argipäevast

Objektil

Teiste flurodega kõrtsis

Päris Austraallane

Lambi inimesed

Tere

Elada tähendab kogeda ja näha. Mida rohkem elad seda rohkem näed. Nägemiseks on vaja valgust.

Valgus pärineb valgustitest, mida võib jagada laias laastus kaheks. Nii nagu ka inimesi.

Esiteks on lambid, mis on mõeldud valgustama kaugel olevaid objekte. Näiteks autotuled.

Inimestes näeb seda kui sihihikindlust. Ta teab, mida ta elult tahab, nähes oma eesmärki. Takistuse ilmudes oskab ta sellest mööduda, kuna ta teab, kuhu ta välja peab jõudma, ta näeb seda. Sellised inimesed on teenäitajad ja nenda taha koguneb teisi inimesi, kes ise nii kaugele oma heliki ei suuda heita. Seega astuvad nad kõige eredama valgusega inimese taga, sest tema teab, kuhu minna.

Teiseks tüübiks on kohtvalgustid, nagu näiteks laelamp. (Võib erineda, sõltub lae asukohast)

Kiirates valgust igas suunas. Valgustades kogu ruumi enda ümber, nii et asjad, mis toa täidavad muutuvad nähtavaks.

Kui nüüd rääkida inimestest, siis sellise tegelase tunneb ära, kuna ta teab täpselt kus ta on ja mis teda ümbritseb. Me võime teda kutsuda näiteks laternateks. Ta märkab väikseid asju ja oskab neid hinnata. Sest ta näeb kõike, mis tema ümber on. Tema juurde kogunevad inimesed, kes ei näe hästi väikseid asju mis nende ümber on. Tihti ei saa nad ka aru, miks neil elus nimodi läheb, nagu läheb. Miks nende vastu nii ebaõiglased ollakse. Niisiis valgustab latern ka teistele nende ümbrust.

Esimene tüüp inimesed, lambid, need kes nävad oma eesmärki ja tegutsevad selle nimel, tihti ei märka seda mis neil juba olemas on ja mis või kes nende järel käib. Nad ei oska hinnata väikesid asju, sest nad ei näe neid. "Lihtsad asjad kergelt käes"

Teine tüüp inimesi, laternad, nemad tammuvad paigala. Nad ei lähe edas, sest nad ei tea, kuhu poole pürgida, neil pole eesmärki. Äärmisel juhul tammuvad nad ringis, valgustades seda sama rada.

Ja siis on olemas ka Päike. Päevavalguses näeme nii lähedale kui ka kaugele. Aga päikseid on palju vähem kui neid teisi valgusteid.

Siin kohal ei ole mul Päikse pilti teile näidata. Aga mul on üks hea pilt endast. Vaadake seda.

You can smile if you want.

Maantee on täis magusat laguneva liha lõhna.

Kraavipervi kaunistavad kärvanud kängurud ja siit ilmas eemaldatud emud. Näpuotsaga on puistatud ka lõppenud roomajaid.

Surm varitseb igal kilomeetril. Ja pundunud kehadest eemalduv lõhn ei lase seda rändajal unustada.

Puhas Kuld

Tere täna nägin kulda.

Hommikul näitas mulle üks kohalik 8 g kaaluvat kulla kamakat :) (Ääremärkusena lisan, et selline tükk on väärt 700 eurot) Antud käntsaks leiti 1910 ja kuulub nüüd selle perekonna reliikviate hulka.

Kuna minu uus sõber kade mees kohe mitte ei ole, siis näitas ta mulle kohad kätte, kus on tõenäoline veel seda ihaldatud metalli leida. Võtsime kullapanni ühes ja hakkasime lobistama. Tulemuseks saime ühe õhkõrna triibu oma panni põhja. Aga tema leidis, et see on hea tulemus. Ühes tonnis materjalis on kuskil 30 g kulda. Ja 30g kulda maksab nii 1000 eur. Aga jah, panniga tervet tonni läbi ei lobista.

Kui ma ükskord oma kaamera ka kätte saan, mis praegu tollis istub, siis postitan paar pilti ka, aga seniks laske oma kujutlusvõimel lennata.

Tere

Eile täitus mu lapsepõlve unistus sain kastiautot juhtida ja isegi kallutada. Igavesti suur riistapuu oli. Käike oli masinal palju, kui küsisin omanikult, kui palju neid kokku on, siis vastas ta 14 või 18, täpselt ei teadnud.

Proovisiun känguru hakkliha küpsetada ja pidin tulemuse utiliseerima, nii jube oli.

Kalale taaskord ei jõudnud, peleekisin rannas selle eest

Lemmik püksid kulusid läbi...

Tere pean kurbusega teatama, et mu tööpüksid läksid katki. Mõlemasse põlve tekkis auk. Aga ma ei lasknud ennast heiduta ja lasin nõelal välkuda. Nüüd on püksipõlved tagataskutega paigatud. Tulemus ei ole esinduslik, aga tahtsin teile sellest ikkagi rääkida :)

Nagu aru saate, olen jällgi puhkusel mõneks päevaks. Käisin Esperances. Ööbisin ühes uhkes B&B kus kohtusin huvitavate inimestega. Maja oli suurpärane, otse ookeani ääres. Nii et igast toast võis merd vaadata. Sellise luksusega võib ära harjuda. Igaluhul olin seal ainult kaks ööd, kuna sakslased olid linna vallutamas ja rohkemaks ei olenud kuskil võimalik tuba saada. Esimesel hommikul kohtusin toreda keskealise paariga. Nad olid mõlemad muusika huvilised. Nende küsimuse peale, kust pärit olen, vastasi, et Maarjamaalt ja hakkasin selgitama, kus see on, aga asjata. Tuli välja, et nad teadsid suurpäraselt kus Eesti asub, neil oli isegi üks Eestlasest sõber. Võibolla teab ka armas lugeja Arvo Pärti. Olin väga positiivselt üllatunud.

Käisin ka pidiulikul õhtusöögil. Kahjuks ei olnud mul seda kogemust kellegagi jagada. Igaljuhul kui tagasi jalutasi läbi pimeda öö, puhus jahe sügistuul must mööda. See lõhn ja prantsuse brändi ja koogi maitse suus, tõid mulle meelde sügisese Tartu. Oi kuidas ma ihkan käia perekonnaõhtutel ja pidulikel vastuvõttudel ja kanda ülikonda. Selline koduigatsus tuli peale.

Enne lahkumist külastasin ka kohalikku rahvusparki. Suurpärased vaated ja kõige valgemad rannad Austraalias. Ja mina, kes ma olin täies tsiklivarustuses vaatamas seda ilu suviselt riietatud kohalike vahelt. See vast oli naljakas vaatepilt.

Nüüd olen tagasi oma putkas ja plaanin kalale minekut. Ükskord peab see ju õnnestuma. Seekord sean selle ainsaks eesmärgiks ja katsun veinijoomisest hoiduda. Viimane näib olevat takistav tegur.

Jätkuks

Nagu aimata oli ei jõudnud me see kord kalale. Küpsetasime see eest kana ja seeni gaasileegil. Rüüpasime kõrvale kohalikku veini ja häda polnud mitte vähematki. See toimus Houptounis ungarlasest sõbral/kolleegil juures. Pidime ka ühe tsikli sõidu tegema, aga kuna härral oli tervis kehva jäime ikka oma liistude juurde ja ei kippunud sportima.

Aga leppisime kokku ühe matka. Kuu pärast, kui talle ämm külla tuleb sõidame koos kolmeks päevaks minema. Peab ikka sõbrale toeks olema rasketel hetkedel.

Muu seas, minu sõber ungarlane on korralik juut. Ta tingib ja kaupleb ja leiab alati kõige odavamad võimalikud variandid. Näiteks on tal sahver, mis kubiseb kaheliitristest veinipudelitest. Asi selles, et ta leidis Perthi lähedalt väikese veinimõisa, kust ta ostis 3 dollarit liiter kõnealust märjukest. Tal on ka oma juutlus klubi, kuhu kuulumine maksab 100 kohaliku nädalas. Selle raha eest õpetab ta tingima ja reedab kuidas kiiresti rikkaks saada. Kaalun liikmeks astumist.

Tema veini tagavara nägemine tuletas mulle meelde minu lapsepõlve. Mäletan, kuidas kohalikud mehed kolmeliitriste purkidega Männiku õllekas käisid ja sealt vähemalt veinikangusega õlut tagasi tõid. Ja siis õhtute viisi lämisesid. Ikka seal, kus nad oma abikaasadele jalgu ei jäänud: garaažides ja keldrites. Ja kui ninad punased olid tulid välja ja hakkasid poisikestele nalja tegema. Lõbus aeg.

Täna käisin korraks Esperances mehaaniku jutul. Tsikel lippab nüüd paremini.

Nii et ikka on veel mõnus.

Tõesti mõnus

Jälle väike puhkus tööst. Esimesel vabalpäeval oli ilm natuke pilves, otsustasin sõitma minna. Ajasin vatid selga, et mitte külmetada ja istusin sadulasse. Haydeni alla jõudes olid pilved hajunud, tuttav kuumus ja kärbsed tagasi. Miks ei võiks lühikeste heledate õhukeste riietega olla sama turvaline sõita, kui paksude tumedatega. Igatahes olin mina Wave Rock'i juures ainuke inimene kellel ei olnud plätusi ja lühikesi pükse. Selle eest olid mul saapad ja jope. Väga palav oli. Vaatasin alt ja pealt seda kivi ja siis tagasi. Tagasiteel katsid sõbralikud pilved palava päikese ja kõik oli jälle cool.

Soovitus: Ära pane igaks juhuks kütuse sekka natuke õli. Sest tagsi teel ei tahtnud tsikkel eriti hästi töödata. Üks silinder jättis pidevalt vahele. Õnneks olid Suzuki insenerid ettenägelikud ja panid igaks juhuks ka teise silindri mootorile. Sellegi poolest suri ta mul sõidupealt välja. Aga õnneks olin ma turismikeskusest kaas võtnud brošüüri koos kaardiga. Mis lubas ideaalset süüteküünalde kontakti vahed tahmast puhastada. Komplekteerisin uuest masina ja pani lauluga minema. Kõrvaklappidest tuli 50 km EÜE laule ja siis kukkus üks klapp kõrvast välja kuskile kiivri avarustesse ja teised artistid tulid ülejäänud 150 km ainult vasakusse kõrva.

Täna on plaan kalastada ja veinitada. Eks annan teada, kuidas läheb.

Rüütel on tagasi sadulas

Tere

Ainuke asi, mis teeb sulle haiget on see, kui elad minevikus või tulevikus. Selle targa lause panin kõrvataha ühelt surfarilt.

Mina elan ja töötan ikka samas vanas kohas. Vahepeal on palju inimesi siia tulnud ja siit läinud, igalt ühelt olen midagi head saanud. Vahest lihtsalt tekib mahajäätud tunne, kui järjekordne sõber läheb. Aga inimesi tuleb järjest juurde ja vanade sõprade juures avastan uusi külgi.

Igatahes on mul nüüd rattad all.

See oli päris huvitav retk. Esmalt sõitsin bussiga Perthi. 100 km Ravensthorpest eemale jõudnud, tegi buss peatuse ja peale tuleb sinise särgiga mees, kellel on nii tuttav nägu. Ei julenud kohe juttu teha, ootasin järgmise peatuseni. Ja siis nägin tuttavat nägu täpsemini ja mõtlesin, et see peab eestlane olema, selliste näojoontega tegelasi tehakse ainult maarjamaal. Ja oh ime, täpsemal vaatlusel selgus, et härral on rinnapeal kiri Estonia. Astusin ligi ja ütlesin "Tere." Mees oli kõige ehtsam suguvend. Endine piirivalvur, fotohuviline ja veendunud "Mäki" kasutaja ning meile oli ka ühine tuttav. Ülejäänud 6 tundi bussisõitu läks nagu lennates.

Perthis ööbisin vanas heas hostelis, kus hind on natuke kallim, aga oli soe ja puhas. Väga soe. Seal pesitses ka üks teine eestlane. Armeenia päritoluga tüüp. Kelle oli väga kirev elutee. Ei julgenud pooli asju uskuda, mis ta rääkis. Sellegi poolest oli tegemist lõbusa selliga. Järgnaval päeval kolasin linnas ringi ja ostsin endale kiivri. Jälgisin isa õppetussõnu ja ostsin kõige parema, sest teised ei olnud piisavalt head.

Siis jõudis kätte laupäev ja ma Lahkusin Perthist. Kuna tol päeval busse Albanisse ei sõitnud, läksin häälega. Enamus inimesi keelitas, et ära mine, liiga ohtlik. Mine bussiga. Aga kuna mul seda varianti ei olnud, seadsin sammud kiirtee äärde.

Esiteks võttis mind peale üks India taksojuht, kes viis mind rongijaama, öeldes, et hääletamine on ohtlik mine rongiga. Uurisin rongi varianti, tuli välja et ei olnud varianti, seega ajasin jälle pöidla püsti. Järgmisena pidas kinni üks UTE (Loe: juut).Peale võttis üks vanamees, kes ütles, et hääletamine on ohtlik ja ebaseaduslik ja et ma olen üldse vale tee ääres. Puhusime natuke juttu ja ta tegi väikse ringi ja viis mind edasi, õige tee äärde. Ise lisades, et kui keegi sind Albanisse ära viib, siis oleks viisakas raha pakkuda. Pakkusin talle raha, kuna ta mind nii kaugele oma esialgsest sihtkohast tõi, aga ta keeldus, öeldes, et tema raha ei taha ja tänaseks on tema heategu tehtud.

Siis sain ühe surfari peale, kes viis mu kohale.

Albanist ostsin mootorratta ja sõitsin tagasi koju. 300 km. Viimased sada oli pimedas. Ei soovita. Aga asi oli seda väärt.

Kuna tehnika on arenenud ja ühes sellega ka ühiskondlikud standardid, siis ei sobi enam hobusega läbi austraalia ratsutada. Välisin lähima sadulaga asja. Suzuki. Suksu.

Kõik on veel ees.

Ilmselt on kõige lihtsam öelda, et kes teada tahab, MIKS, see kirjutab ja joonistab.

Muidu aga, jaanika jätkab hetkel aadressil jaanikamaailmas.wordpress.com

Seniks aga ilusat lund.

/j