Jõulupakk on käes! Võttis aega ainult 14 päeva.

Der erste freie tag

Vot vot. Kus saaks raha? Juurde, juurde, sest nagu nii kulub ära.

Kohalikku kultuuri uurides torkab silma, et inimesed ei tõmble raha nimel. Raha tuleb ja läheb, kulutad nii palju kui sul vaja on. Võrreldes Eestiga jääb siin pärast esmaste vajaduste rahuldamist resurssi ülegi. See vist teebki põhilise erinevuse mõttemallide ja stressallikate vahel.

Loen teiste eestlaste blogisid ja torkab silma, et mammona kummitab ka siin. Kui kogu teenitud raha kodumaale viia, siis lõppeb see sellgi poolest varem või hiljem otsa. Kui aga viia tagasi koonerdamis hullusest puhastunud hing, see oleks juba eesti rahvale puhas tulu.

Mis vahet seal on kui palju keegi teenib või kokku hoiab, see on tema elu ja tema tee.

Mina tahan olla vaba. Vaba kulutamaks nii palju kui on vaja.

Ja üleüldse on mul täna vaba päev, pärast 10 päeva 10 tunnist tööpäeva on päris hea pool hommikut diivanil vedeleda ja õlut juua. Pärast lõunat, kui õlled joodud ja kõht endiselt täis oli, kuna olin jooksvalt pähklivõi saia peale timmind, pidin ikkagi pooltundi tööasju ajama. Tundub et meie firmale tahetakse kaela määrida 70-ne 200 l õlivaadi illegaalset prügimääle viimist. Muuseas, kõrvalpõikena võin öelda, et prügi probleemi siin maal ei ole. Tänavad on puhtad, prügivedu siin linnas on tasuta ja kõik mida kellelgi enam vaja ei ole aetakse ühte suurde auku. Ja kui auk täis saab, siis maa puudust siin ikka ei ole. Ohtlikke jäätmeid on võimlik tahtjatel sorteerida, tuues need ettenähtud kuurialla. Igal juhul käisin pildistamas ja korda jalule seadmas. Kas läheb õnneks? Ei tea. „Kaka on ventilaatoris“ ütles mu ülemus.

Kuna Jaanika on tööl, pidin ma ka perenaise kohust täitma. Õllejoomis vahel kraamisn tube, pesin nõusid ja tegin ülisalajase retsepi järgi, mille õppisin Tiidult, kartulipotsu. Õhtu krooniks treisin saiavormi. Praegu ootan, millal naine koju tuleb, et teda juba jahtunud roogadega üllatada. Puhtad toad ja hea ninaesine, mida enamat võiks üks peretoitja tahta. Oleks lapsed, seoksin neilegi paelad juustesse. Aga ei ole, seega võtan vabalt.

Kuna meie laagris on kuhjade viisi vaba majutuspinda, siis peatuvad siin praegu üks hiinlane ja kaks aborigeeni. Kui ma neile oma nime ütlesin, siis hiinlane ja esimene pärismaalane proovisid seda kuidagi moodi hääldada, aga viimane mees teatas mulle, et tema pöördub minu poole lihtslt T, see olevat lihtne meelde jätta, eks näis.

See on kõik. Kuuldel.

Istun kontoris, loen e-maili (uudiseid tartust- saan teada, et teatud naisorganisatsioonis on tulemas üritus teemal "jõulud palmi all") ja samal ajal laulab raadios onu kurblikut kantriviisi teemal "õues pole küll ühtegi lumememme, pigem on rohi kõrbemas ja kõik tõmbub järjest pruunimaks, But it still feels like Christmas time to me"...

Eile oli vanurite jõulupidu. Pakkisin karbist välja räsitud plastikkuuse, panin püsti ja kinnitasin sellele violetsed, tähekujulised jõulutuled külge. Oli nii rõõmsamatujulisi onukesi ja tädikesi, kes olid väga rõõmsad selle üle, et me neile tervituseks apelsinimorssi pakkusime ja hiljem veel rõõmsamad, kui nad avastasid laudadel veinipudelid; kui ka kohustuslikke morne ja pahuraid onukesi ja tädikesi, kes olid pahased nii selle üle, et nende lauale oli pandud alkoholi, kui ka selle üle, et nende laual oli liiga vähe alkoholi. Eriti armsad olid need onukesed, kes peo lõpu poole tuiasid hajameelselt ringi, nägu naerul, nina natuke veinine (peo lõpuks oli kell umbes 2 pärastlõunal) lühikesed püksid ja põlvikud jalas, ja odavatest jõulucrackeritest pärit rohelised, roosad ja kollased paberist "jõulukroonid" ehtimas valgeid päid.

Smugeldasin peo jääke ka koju, ja seega sõime mõlemad ehtsaid kilepakendist (ja tõenäoliselt sügavkülmast üles sulatatud) pärit plum pudding´eid, mis on üks mitmetest jõulutraditsioonidest, mis said kunagi ammu üle ookeani purjetanutel kodust kaasa võetud.

Tõe huvides pean mainima, et kui pensionäride koori eestvedamisel lauldi (omal viisil ja omade sõnadega muidugi) tuntud jõuluhitti, milles unistatakse valgetest jõuludest, siis mul oli isegi natuke nukker vaadata golfiklubi saali aknast välja kõrbemaastikku ja mõelda, et mõned seal kodus kaevavad autosid lumest välja ja unistavad päikesest (ja, tuleb välja, jõuludest palmide all).

Aga pole hullu. Sest et jõule on siin igal juhul piisavalt. Igal pool. "Santa Claus is back in town", laulab kantrionu. "It's December now and here he comes, Santa Claus on his outback run. Hohoho, and the foot goes down!" Meie kontori (ja üldse kogukonna) Mother Christmas nimelt armastab väga kohalikke jõululaule ja üks teatud plaat on mel siin vahetpidamata üüranud juba nädal aega, ja vähemalt kaks nädalat vist saab seda veel nautida.

Ja muideks, jõululauludest veel, siin on igale poole sisse põimitud ikkagi palveid, et palun, kallis Jõuluvana või Jumal või kuidas kunagi, austraallased ei viitsi liialt pead vaevata selle üle, et kes see seal neile palveile vastab, palun saada meile jõuludeks head ilma, et saak oleks hea ja vili ei läheks raisku.

Muidu et siis mis mina teen? Töötan kolmel kohal, kas ma pole tubli. Kogukonda arendav Hopetoun Progress, kus ma muuhulgas teen igasugust arvutihaldust, kujundan ürituste tarvis plakateid, tassin ürituste tarvis toole (200 tooli algatuseks ühte ruumi eest ära, ja pärast tagasi, näiteks), pesen nõusid pärast üritusi ja suhtlen igasugu võõraste inimestega ürituste vältel (kõlab kahtlaselt sarnaselt teatud perioodiga tudengipõlves, v.a see, et siin saan selle eest palka ja peomütsid on pigem paberist ja mitte pühas värvikombinatsioonis) ja kõike muud mis vaja teha on. Siis mõnikord käin hommikuti üle tee motellis koristamas koos ühe Thailanna ja ühe kohaliku tädikesega, see on omamoodi hea huumor ja muuhulgas õppisin seal, kuidas teha voodeid sel ahistaval hotellikombel, kus sa pead magama minemiseks enne kõik linad-tekid-teised linad madratsi alt välja koukima, kui teki alla pääsed. Ja siis töötan iirlaste kohvikus enamuse ajast, see on hea, sest see on mu lemmik koht ka. Seal pesen nõusid ja väldin iirlaste kodutülidesse sattumist ja valmistan võileibu ja suhtlen tädikestega ja seletan turistidele, et ma ise ka ole siin suht turist alles. Ja jäämochat oskan teha. Ja kala ja kartulit halli paberisse mässida. Ja ülehomme ja üleülehomme on meil Tõnisega esimest korda üle saja aasta koos paar vaba päeva, nii et siis lähme metsa ja linna ja woohoo!

Mina ja paarimees koos instrumentidega erinevates positsioonides.

Tere

Viimasel ajal on palju juhtunud, meil käis külas minu suur vend Taavi.

Tore oli näha oodatud inimest.

Olen siin tööredelil tõusnud. Kuna saabus uus mees ülendati mind experienced quadbike driver-iks. See tähendab, et mul ei ole veel kohustuslik arv tunde täis, aga mingeid takistusi ka enam ei ole.

Selline näeb bush välja kui ma sealt läbi lähen.

Olen õppinud ka nii mõndagi geoloogiast. On olemas kivid ferocrite, quartz ja bonjovi. Kindlasti mõtlete, mis on bonjovi, mina mõtlesin ka ja küsisin. Tuleb välja et see on softrock.

Minu töö seisneb pinnase proovide kogumises, mis toimub järgnevalt. Lükkame ATV-ga võsa maha ja sõidame gps järgi ettemääratud punkti. Puurime 70 cm sügavuse augu ja ajame puru kotti. Baasi jõudes kuivatame proovi ahjus. Sellele järgnevalt taome seda kummihaamriga, sõelume ja kogume 200g peenet materjali tuutusse. Pärast tõsist proovide võtmist võsas tuleb tekinud kahjustused masinapargil likvideerida. Meie ATV-l pole enam ühtegi sirget ega tervet välisosa. Masin on 2 aastat vana

Katsun peatselt mõne pildi ka leida.

Seni kuni te seal k6ik lumega möllate, mängin mina aias kohalike loomadega peitust.

Aga varsti tuleb esimene j6ulupidu pargis grillvorstidega siis annan teada kuidas see käib.

Töömuljeid tuleb ka, hiljem.
Eile nägime mitte ühte, ega kahte, vaid seitset kängurut üle tee hüppamas. Harjutasid vist j6ulunäidendiks. Ootan põnevusega, kes neil lumivalgukest asendab. Nägime küll ühte suurt musta kotkast, kes ühe vähem õnneliku känguru kallal maiustas tee ääres, nii et mine sa tea.

Kokkuvõtlik pildiülekanne. Bloggeri võimalused on nagu nad on, kliki pildile et näha suuremalt. Enam-vähem kronoloogilises järjestuses, esindatud on retk (peaaegu et kohalikku) 5miili randa, külastus vaatamisväärsuse "The Gap" juurde, m6ned elukad, keda tee peal näha oli, üks küünlad-tordil hommik ja l6puks siis nädalalõpunoosi ladustamisprotsess. Loodetavasti ei pea me nüüd mitu nädalat toidupoodi minema, kui piim välja arvata.

Ja täna nägin ka mina lõpuks tee ääres emut, kui aus olla, siis nägi ta üsna hirmuäratav välja. Aga linnuriik on siin tõsiselt kirju, minus on tärkamas korralik ornitoloogiahuvi. Juba nõuan kõva häälega binokleid ja tunnen hääle järgi rohelise papagoi ära. Või noh, nii enamvähem aiman ära.

A, ja Albanys leidsime tänavalt endale kaks ilusat lillelist kohvrit, nii et nüüd oleme stiilsed rändajad, mitte enam niisama-seljakotimehed.

"Kiluga täidetud oliivid!?"

P.S. - ühel pildil demonstreerib üks meist meile kingitud raamatus kontrollimiseks toodud väidet "Minu peal ei ole kärbseid (No flies on me, mate!)"

Kuidas saada aru, et oled (liig)heaoluühiskonnas nr 6432

Selleks, et saada graniidi alt kuld kätte, tuleb graniit eest ära tõsta. Graniit ladustakse ilusasti peaaegu et korrapäraste tellistena kaevandusaugu kõrvale. Ja siis makstakse suurt raha, et sellest lahti saada või et seda kusagil hoiustada.

Vaadates kohalikke papist ja eterniitplaatidest ehitatud majakesi, tekkis küsimus, et aga miks siin küll keegi oma maja näiteks kivist ei ehita?

- Aga selleks peaks ju Perth'ist telliseid tooma ja see maksab nii palju.


Aga hea asi on see, et meestel ja naistel tehakse vahet:

Känga topib oma Ruud parasjagu pauna, kuna paistab, et põõsas luurab järjekordne paparatšo ja kohe läheb põgenemiseks...

Såja, nagu Rootsis ikka öeldakse.

Nüüd oleme siis tubli nädala armsas kolkakülas veetnud. Algselt saime tutvuda vaid kohaliku faunakultuuriga, tervitades trepil parajat rusikasuuruse peaga bobtail’i, lehvitades hallile kängurule, kes oma paunas olevat jõmpsik-känguru püüdis õpetada kaevurlinnaku „lillepeenrailt“ muru näppama, tappes loomulikult metsikus koguses kärbseid, kes meie mänedzer-putkasse püüavad paremat elu nautima saada ning vältides iga hinna eest madusi.

Mida me õppinud oleme? Aga seda, et õigel hetkel pole kunagi kaamerat kaasas, ja võib-olla parem ongi, kuigi päriselt, otsige guuglist bobtail’idest pilte, sest see on mu uus lemmikroomaja. Tõnis tegelikult püüdis siiski fotostada, aga ju ta jättis liigse paparatšo mulje ja sisalik pani plehku.

Mõned õhtud tagasi aga käisime ka ööelu uudistamas, ja kui Tõnise töökaaslased pealinnast kohalikku pubisse ära eksind poleks, oleksime ilmselt seda suurt Fluoro-de* kampa nähes ukse peal kannaka teinud ja lahkunud. Igatahes jõime võimalikult vähe tähelepanu püüda üritades kähku ühe ringi õlut ja lahkusime kogu kambaga. Järgneval õhtul pidasime siin väikestviisi barbeque’d ehk grillõhtut ja meile seletati, et naaberkülas Hopey’s olevat tunduvalt intelligentsem seltskond ja nüüd peame plaani, et kuidas hoopis sinna infiltreeruda. Hetkel on aga siin finantsiliselt kordades soodsam ja seega peame piirduma väikeste visiitidega – mind juba kutsuti kohalike progressiivsete ühiskonnategevust arendavate naiste poolt homsele heategevuslikule Market Day’le, nii et higistan täna õhtul ilmselt ahju ees ja püüan homse afternoon cuppa’ kõrvale mittekõrbenud saiakesi küpsetada.

Tõnis

Esimesel tööpäeval tegelesin sisuliselt terve päeva erinevate ohutusnõuetega tutvudes. See oli lühike sissejuhatus, vaid ainult paarsada lehekülge. Korralik sissejuhatus kaevandusasutustes kestaks paar nädalat, aga see selleks. Oluline oli, et ma oleksin andnud allkirja, et ma olen põhjalikult tutvunud vastava kirjandusega, kuidas ATV tagaistmel istuda, kui kaastööline seda läbi bush’i juhib. See, et samaaegselt õppisin pähe, mis peab olema süüteküünalde kontaktide vahe ja et tagurdades peab tagasi vaatama, ei puutu hetkel asjasse. Igal juhul kandis pingutus vilja, eile sain tubli pool päeva tagaistmel rallida.

Täna sain aga hoopis kõrgema astme ülesande auliseks.

Tuleb ülemus: Touneez**, kas sa mäletad seda (põlvekõrgust) muru, milles kusagil peaks see suur madu olema?

Mina: Jah?

Ülemus: Väga hea, mine niida sealt see muru ära.

Nojah. Aga kuna ma olen tubli õpilane olnud ja paarsada lehekülge ohutustehnikat pähe õppinud, tundsin huvi, et kust võiksin endale kõrvaklapid ja kaitseprillid leida. Ülemus sügas pead, usutles mind põhjalikult, et kas ma kindlasti ikka kõike seda saada tahan, otsis kusagilt nurga tagant siis kõrvatropid ja soovitas võtta mootorratta prillid silmi kaitsma. Aga kuna ka tema oli ilmselt millalgi nooruspõlves tutvunud ohutusnõuetega, oli tal mulle ka hea soovitus:

Touneez! Ja kui sa seda madu näed.... no siis jookse minema!

*Fluoro- Ehk siis teisisõnu on see hüüdnimi igasugu poolskilled ja skilled töölistele, kellele firmad ohutusriided selga jagavad, mis enamasti on üht või teist äärmiselt silmatorkavat neoonvärvi. (Fluorescent shirt-neoonvärvi särk ingl.k) Vaata illustreerivalt pildilt, kus meie kodustatud Fluoro istub oma ägedal Juudil. Sry, UTE’il. Ning jah, Erkki, sul on õigus, Tõnis hakkab kohalikega järjest enam sarnanema. Ent õnneks on veel päris pikk maa ees, kuigi see särk tegi ikka päris suure töö ära..

** - Tõnis ingl.k

pildireportaazi.




Kuidas kohale saime...















... kuidas kohale jõudes kaardi pealt üle kontrollisime, et kas tõesti oleme kohal.....





... kuidas saime autole lisaks ka "maja"...













... ja traditsiooniline "vaade magamistoa aknast".

Tänasest oleme Tõnisega valitsejad. Meie linnriigis on avarad promenaadid, öine kaunis valgustus ning seda ümbritseb ühel küljel mets, st bush ja teisel küljel naaberriigi Austraalia väike kaevanduslinnake. Kuninglikuks paleeks on õhujahutusega putka, mis on alamrahva putkadest kolm korda suurem ning milles on külmkapp sügavkülmikukastiga ning väike elutoanurk kahe uhke tugitrooniga ja Palsonic televiisoriga, mis näitab kahjuks vaid sinist ekraani. Sellest hoolimata oleme väga uhked siin, oma esimesel õhtu,l Ravensthorpe’i kaevurlaagri ainsate elanikena vagunis, mis ruutmeetritelt konkureerib keskmise TÜ ühikaboksiga. Kuninganna sööb pähklivõi- ja moosisaia ning kuningas istub uhkelt kaua seal ruumis, kus ka kuningas jala käib.

Tõnis

Sõit siia sujus hästi, kuna ma otsustasin poole tee pealt ära väsida, siis ülejäänud poole pikutasin kõrvalistmel. Kütusekulu on alla 10 liitri 100 km kohta, mis ei olegi nii paha 4 liitrise mootori kohta. Passat võttis ju samapalju. Ja tuleb vist ikka kängururauad ette panna, sest neid pidavat siin kandis kindlasti vaja minema. Oleme saavutanud kohalikega kontakti. Üks Hollandi päritoluga mees, kelle töö ma üle võtan. Jagas õpetust, kuidas tööd otsida ja kängurutega ümberkäia. Jõi neli õlut ja läks tööautoga oma autot otsima. Kõige parem soovitus oli tal kärbeste kohta. Küsisin, mis kõige paremini nende vastu aitab, siis vastas ta lakooniliselt: „Kannatlikkus.“

Tõnis veetis meie majakaaslase Ryan'iga päris mitmeid tunde kuuma päikese all ja koos tegid nad meie kallile valgele laevale päris korraliku iluduskuuri. Natuke jäi veel proffessionaalse kosmeetiku teha ka, ja nüüd on sõitmine veelgi sujuvam ja mehhaanik olla öelnud, et auto on seisus nimega "not bad".

Siis käisime üks õhtu hilja jalutamas ja meile tutvustati ühe teise naabri aia taga veel üht kohalikku puud, mille otsas kasvavad ülihead väikesed oranzid viljad, nimeks oli sel vist Locot ja maitseb umbes nagu aprikoosi-pirni-lychee segu. Paar sidrunit laenasime ka, eilne saak nägi siis välja umbes nii:

Varsti-varsti lahkume siis esimesest kokkupuutest tsivilisatsiooniga ja asume teele vähemrahvastatud alade poole, et Tõnis maad puurida saaks ja soomustatud ATV'dega üle kõrbe ja metsade sõita.


Eesolev koerpiloot sõitis kiiremini kui meie järgi oleks jõudnud, ja parem pilt jäi kahjuks saamata :(
Aga kuna meie emotsioon oli v. tugev, siis peate ka teie seda mulje järelmuljet nägema, sest et me tahame, et te teaks, et me nägime ehtsat koerpilooti.

Tõnis

Praeguseks oleme lõunapoolkeral, 32 laiuskraadi lähedal olnud juba üle nädala. Esmaspäeval kolisime hostelist välja ja austraalaste kommuuni sisse.

Meie majas elavad: Renae – sõbralik naisterahvas, kes on meile tutvustanud kohaliku elu. Tema püüdis ka kinni ühe väikse emase „punaselg ämbliku“, kes ei ole eriti mürgine, tapab äärmisel juhul väikse lapse.

Siis on Ashley – Tema peab dieeti, ja Ryan, minu lemmik. Ta on natukene kehva diktsiooniga mehaanik, kellel on hullult palju huvitavaid asju. Mitu erineva otstarbega autot, terve õuetäis kasutatud rehva ja muud põnevat. Eile tõi ta koju hiiglasliku väntvõlli, mis oli sama pikk, kui ta auto kast. Kui ma küsisi, mis ta sellega teeb, siis vastas ta sära silmis, et sellest tuleb postkast. Igal juhul huvitav inimene.

Tööotsingud on siiamaani paljutõotavad. Eile käisin ka tervisekontrollis, mis on vajalik selle ametikoha tarvis, kuhu konkureerin. Esiteks oli dopingu kontroll, purk kätte ja tualetti, keskealine mammi tihetalt kannul. Sisuliselt vaatas ta üle õla, kui ma oma proovi andsin. Siis kirjutasime mõlemad alla. Nagu oleks olümpial.

Järgnevalt muidugi mõõdeti ja kaaluti, kontrolliti ning katsuti. See pidi tavaline oleme, kui lähed kaevandustesse tööle. Igatahes sain ma enda kohta ka ühteist uut teada. Ma olen nüüd alla 90 kg ja terve nagu orikas.

Aega möödub.

Eile ostsime esimese auto. Ford Falcon. Nelja liitrine laev, mille on kõvasti iluvigu ja vanad rehvid, automaatkast ja rool valelpool.

Jaanika

Meil on nüüd oma tuba. Uks käib kinni, aken lahti (ja aknast näeb taevast ja taimi) ja voodi ei ole nari ja ühtegi sakslast ei tule öösel kolistama. Esimesel õhtul sõime ahjus soojendatud lasagnet ja magasime korralikult välja. V. mõnus oli.

Üks öö oli siin torm, siis oli kuulda, kuidas palmilehed plagisesid tuules ja pahinaga sadas vihma. Pesu pesime, siin kuivavad õues ilusa ilmaga asjad väga kähku ära, aga nöörilt alla võttes tuleb kõik läbi raputada, et üks vastik ämblik sinna kogemata varitsema ei jääks, mille hammustuse tagajärjel hakkaks nahaalune liha vaikselt mädanema. Aga no worries, raputa pesu läbi ja üldiselt ei ole väga sagedasti kuulda, et keegi hammustada oleks saanud.

Pildistatud peaaegu otse voodist.

Üks õhtu käisime kinos ja teel tagasi naabri aia taga sidruniraksus. Ja sõidame valel pool teed ja ristmikul paneme alatasa kojamehed v. usinasti käima.

Üks lind passib palmide otsas ja krooksub seal konna kombel. Ehtne tagurpidimaa.

Meie palatis ööbivad, lisaks meile, Rotinägu, Keevitaja, ja Torben. Ja siis paar müsteerilist kuju keda eriti palju näha ei ole.

Tõnisel on valgest saiast ametlikult kõrini. Aga tal on uus vinge müts. Jaanikal on õues külm. Tõnis ei usu seda. Aga üks armas vanaproua ühes parklas uskus küll, ja kurtis, et tema mees omakorda ei usu, et proual ka külm on... mehed!

Leia pildilt surnud känguru

Ma paljastasin Keevitajale, et oskan natuke saksa keelt ja ta on vist teistele ka rääkinud. Sest enam pole ma sattunud ühtegi huvitavat vestlust pealt kuulma. Ja tagatipuks tervitab Rotinägu mind nüüd saksa keeles. Aga mis siis ikka.

Eile käisime Fremantle’is seal on rand, mida uhub India ookean. Kohalikud ei uju veel ja ma ka ei julgenud minna, kuigi tahtsin väga.

Seal kohtasime ka meie sõpra Torbenit, kes proovib kohalikele paarikestele puhkeklubi tuusikuid pähe määrida. See tal eriti hästi ei õnnestu.

Siin nägime veel tänaval töötavat „tõuse-püsti“ koomikut Bruce. See oli humoorikas tüüp kes tegi kõigi kulul nalja ja lisaks sellele oskas ka mõnda trikki.

Meie sõber Dingo (kajakas, kes on alati platsis, kui me midagi sööme) oli ka mere ääres kaasas. Seekord oli tal venna asemel vanaisa ühes.

Üldise moraalina tahan öelda, et Tarvol oli õigus, mida vähem sõbra abi kasutad, seda paremini sa end tunned.

Poiss kohtub India ookeaniga

Tõnis

Noo nii. Oleme nüüd mõned päevad kohanenud heaoluriigiga. Peamise erinevusena peab märkima, et inimesed on siin sõbralikud ja abivalmis, keegi ei ropenda ega sõima venekeeles (peale minu).

Meie sõber ja tema suur vend, kes on vähe häbelik. Need tüübid on iga kord platsis, kui me kuskil midagi sööme.

Jaanika

Elamine on Perthis igatahes päris kallis – jagame hostelis tuba kuue sakslasega ja maksame selle eest kahepeale $50 iga öö! See teeb nädalas 350 ja on ühesõnaga kiire rahaneelaja. Loodetavasti saame järgmisel nädalal natuke odavamasse kohta äärelinna korterisse, aga sealt on jällegi pikk maa linna. Ilm on jahedavõitu, ainult kusagil 20 kraadi, aga vähemalt oli täna päikest. Kohalikud veel ei uju, aga kohalikud sakslased ütlesid küll, et käisid juba ujumas.

Linn on väga ilus, ainult et kohati natuke nagu papist – uhked kirikud või näiteks pangainterjöörid, mis viitavad sajanditevanusele arhitektuurile aga on tegelikult napilt sada aastat (või sada kuud) või valmistatud kipsist.. ehk siis nagu disniländi kulissid.

See on meie esimene ost: vesi $4,5. Maitse oleks nagu jooks vett, tunne ütleb nagu jooks midagi kangemat.

Igatahes, kui meil jääb nüüd paar nädalat siin ilma aktiivse tööotsimiseta kavatseme natuke aega ka lihtsalt suvitada, mida me seni pole Austraalias teinud, ja vaadata kohalikke vaatamisväärsusi ja muud säärast. Täna lähme kiire ja tegusa nädala tähistamiseks vara magama.

Tõnis

Kohtasime ka eestlasi. Neid jagub siia küllaga. Paari päeva eest nägime korporante, üks arminus ja üks sakalanus vist. Nemad rääkisd, mida on korporandi suust imelik kuulda, et nende hostellis on joodik-eestlased, kes muud ei tee kui prassivad.

Tööotsimisbüroos käisid täna sakslased, eestlased, kaks prantslast ja üks iirlane. Kui ma büroost väljusin tuli mulle üks tüüp järele ja ütles „Tere, ma olen ka Haapsalust, Teedu vend!“ Vot, mine kas või teisele poole maakera, ikka keegi teab sind.

Meie hostelis on ülejäänud inimesed sakslased ja neid on siin igas suuruses ja varustuse astmes. Võta millist tahad. Ma ei ole veel avalikult reklaaminud, et ma saksa keelt pisut pursin. Huvitav on kuulata juttu, kui sind peetakse toalilleks nurgas, millelt ei eeldata mingit ohtu. Näitaks praegu arutavd nad, kui kitsad võivad naistel püksid olla ja kuidas nad peavad kummardama, et see seksikas oleks ja mitte jube.

Siin on seda kultuuri ikka piisavalt uurida.

Esimene tasuta asi - uni pargimurul

Kolmapäeva õhtu ja pühapäeva õhtu vahele on mahtunud
*ööbussiseiklus öises Londonis ja ülikiire lühiülevaade linnast koos kuningliku kohtlemisega Inglise Pangas
*12,5 tunnise odavlennu katsetus (mulje: soovitan küll, kui lisasid juurde osta natuke)
*harjumine troopilise ülipalav-jääkülm-ülipalav-kliimaga (täna öösel ärkasin mitu korda et kliimaseade kord sisse, kord välja lülitada)
*armumine värskepuuviljamahladesse, mida kohalikud siin jääga kas klaaskruusist või kilekotist kõrrega manustavad
*korralik apsakas eksootilise kohaliku magustoidu tellimisel - duriani jäätis maitses, nagu Tõnis ütles, umbes nagu praetud muna ja vanad sokid koos suhkruga (ehk siis vist esimest korda jätsime täiesti ühel nõul magustoidu pärast paari lusikatäit puutumata)
*korralik kohaliku soolase toidu nautimine - köök, või pigem, tänav, on siin kirju - kõike KFC'st (mida me kindlasti siinsete eksootiliste hõrgutiste kõrval ei soovita ega ka soovi) kuni India-Hiina-Vietnami-Aasia ja isegi Inglismaa(vähemalt ühes pubis pakuti rõõmsalt "fish n chips"e, mida me küll juba Inglismaal degusteerisime (saime kahepeale kala mis ületas taldrikupiire ja oli vähemalt kiloses rasvaga praetud paneeringus ja imehea)) toiduni välja. Kusjuures parim kogemus on kohaliku Malaisia toitu pakkuva restoraniga, vähemalt siiani
*tutvumine väikeste ahvipärdikutega, kes trepikäsipuul banaane mugisid süüa
*tutvumine kohalike bussijuhtidega, kes ringi rallivad hämmastavalt tsiviliseeritult (this bus has a ConDUCT-Or! hõikas bussijuht meile rõõmsalt päringu peale, mida sõit linna äärde maksma läheks ja soovitas meil rahus maha istuda)
*väike jalutuskäik paarisajameetri kõrgusel, vihmametsa puuvõrestiku vahel
*armumine kilekotipuuvilja (putkadest saab osta valmis puhastatud ja lõigutud puuvilju, mida hoitakse jääl ja antakse kilekoti ja puidust oraga kaasa võtmiseks, v. v. head!)
*kohaliku multimultimultikultuursuse imetlemine (isegi kohalikus naisteajakirjas võis leida moelehekülgi kus kord ilutsesid naised pearättides, kord sarongides, kord euroopalikus riietuses.. kõik ja kõrvuti ja eraldi)
*übersuurte, läikivate põrandate, v. jahutatud õhuga ja metsiku kaubavalikuga (elektroonikast haute couture'ini) kaubanduskeskuste uudistamine (neis võib ära eksida, mida me peaaegu ka tegime)
*ööbimine kohas, kus tubadel on lagede asemel, nagu Tõnis juba kirjutas, kangad.
*nukrutsemine, et homme juba lähemegi siit ära....


Mida džunglis süüakse?



Maadeuurija mägironija fashionista


Kui uks lahti teha ja rõdule minna, või ka lihtsalt läbi seinapragude piiluda, siis selline on vaade meie magamistoast...

Praegu oleme otsaga jõudnud Kuala Lumpurisse. Siinset olustiku võiks kokkuvõtta sõnaga palav. Jaanika on praegu all ja sööb, siin pakutakse piima, mis seisab alguses kapis ja enne joomist tõstetakse külmkappi. Niiskust on nii palju, et värv kipub seinadelt ise maha tulema. Siin, Red Palm hostellis on olemine õdus. Meie kahest tuba eraldab kõikidest teistest siin koorusel olevatest suurematest tubadest papist seinad ja ilus kangas, mida võiks laeks kutsuda. Kui keegi kuskil kilekoti avab siis sa kuuled seda. Leidsin ka ühe vana sõbra.